Eesti muusikamaastik eemalt

Laupäevane Molodjož Estonii avaldas intervjuu Eestis esinenud Venemaa tuntuima muusikakriitiku Artemi Troitskiga. Teda usutlenud Dmitri Babitšenko päris, mis Eesti bändid on avaldanud talle muljet. “Kuulasin Narvas ansamblit Avenue. Nad on toredad poisid, selliseid bände on Moskvas väga palju, nii et nad võiksid istuda rongi ja esineda Moskva klubides. Eesti ansamblitest on mulle alati meeldinud Genialistid, kuid nad läksid minu teada laiali. Meeldivad veel Vennaskond ja JMKE.” Raadiomehena oli Troitskil üht-teist öelda ka Eesti raadiote kohta. “Sõites Narvast kuulasin veidi teie Russkoje Radiot ja olin täielikus šokis. Arvan, et see on lihtsalt muusikaline genotsiid, see on lihtsalt väljakannatamatu.”

Solvav Delfi

Venekeelne Delfi vahendas laupäeval kaht pikkade suunavate pealkirjadega Vesti Dnja artiklit “Eugen Tsõbulenko – kust tulevad Eestis “inimõiguste kaitsjad”, kelle arvates on võimul alati õigus” ja “Nõukogude armee endisele alampolkovnikule Laaneotsale meeldib nüüd mitte Vene, vaid Preisi reasamm”.

Esimeses kirjutises heidetakse Eugen Tsõbulenkole ja tema inimõiguste keskusele ette lojaalsust Eesti valitsusele, nimetatakse tema organisatsiooni Eesti võimude kontrolli all olevaks. See, et Tsõbulenko arvustas teravalt Venemaa telekanaleid ja pidas nende näitamise kärpimist kinnipidamisasutustes õigeks sammuks, kuna need saated õhutavad vaenu, pälvis Vesti Dnja erilise pahameele, kuigi Tsõbulenkoga sama meelt on Venemaa teleakadeemia president Vladimir Pozner ja RTV juht Vladimir Kisseljov ( http://www.newizv.ru/news/2008-02-06/83994/).

Sellegipoolest nimetatakse inimõiguste kaitsjat Tsõbulenkot Delfi artiklis “Jevgeni Krištafovitši klooniks”, Krištafovitš ise aga olevat “kliiniliselt integreeritud”. Loomulikult ähvardatakse ja solvatakse neid ühiskonnategelasi ka vene Delfi foorumis. Mõlema artikli autor on Igor Kuldmaa, kelle lahkumist Delfist ajalehte Vesti Dnja serveeritakse pideva tsensuuri kehtestamise tulemuseks. Kuid tegelikult pole ju midagi muutunud: Delfis esineb ikka sama autor ja samamoodi provotseeritakse ajujahti vähegi eestimeelsetele või Kremli poliitika suhtes kriitilistele inimestele.

Unistuste kool

Teisipäevases Molodjož Estoniis ilmus Jana Kuvaitseva artikkel Tallinna Kanutiaia noortemajast. “Kool, kus ei helise koolikell ja pole lärmi, kus õpetajaid ei kardeta, kuhu lapsed tulevad rõõmuga, et tegelda oma lemmikasjaga: on see unistus? Ei. See on reaalne kool, mis sai sel aastal juba 30-aastaseks,” kirjutab leht, märkides, et noortemajas käib üle tuhande lapse, kellega tegeleb 56 pedagoogi. Õppeprotsess toimub vene ja eesti keeles. Nagu ütles kauaaegne direktor Valentina Bassova, mingeid keeleprobleeme ei ole, “kuna nii õpetajad kui ka õpilased tahavad üksteist mõista”. Molodjož Estonii tutvustab põhjalikult Kanutiaia noortemajas pakutavaid õppevõimalusi ja rõhutab, et osalemiseks polegi vaja oodata kooliaasta algust, kuna pedagoogid ootavad uusi kasvandikke igal ajal.

Soome hokipoiss Narvast

Kolmapäevane Vesti Dnja avaldas intervjuu Soome hokiklubi Pelikans 21-aastase ründaja Leonid Komaroviga, kelle isa on aastaid mänginud Kreenholmi ridades ja edukalt esinenud ka NSVL-i jäähoki meistrivõistlustel. 1990. aastate alguses kolis Komarovide pere Soome. Leo (nii kutsuvad teda soomlastest klubikaaslased) võitles mitmel korral maailmameistrivõistlustel Soome koondise ridades ja oli ka selle kapten. Nüüd ootab ta kutset Toronto klubisse ja nii saabki põline narvakas kogunisti NHL-i.

Astrid Kanneli juhtum

Kolmapäevase Molodjož Estonii veergudel oli suur intervjuu Eesti rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõuniku Tarmu Tammerkiga, keda küsitles Tatjana Opjokina. Ajakirjanik alustas pika küsimusega kolleeg Astrid Kanneli kohta, kes oli kord küsinud president Vladimir Putini käest, miks ei saaks Venemaa lihtsalt vabandada okupatsiooni eest, ja rahu majas. Opjokina ütleb, et tegemist võis olla ka “teletöötaja ebaeetilisusega, kel puudub nii mõõdutunne kui ka distantsitaju”, ja väidab, et Kannel on seega halvendanud (!) niigi pingelisi Eesti-Vene suhteid. Intervjueerija ei täpsusta millegipärast, kuidas Putin mõnitas eesti naisajakirjaniku aktsenti. Kas Tatjana Opjokinal on Putini suhtes väärikam distants kui Kannelil või pidas ta Putini-poolset tänitamist oma kolleegi küsimusest eetilisemaks, ei oska öelda. Paljud Venemaa ja lääne vaatlejad olid igatahes Putini käitumisviisi üle nördinud. On imetore, et hiljem küsis intervjueerija, kas on ikka korrektne, kui ajakirjanikud kommenteerivad kolleegide tööd ja viskavad kive nende kapsaaeda. Tarmu Tammerki täpsed ja poliitiliselt korrektsed vastused vääriksid eraldi saadet või artiklit. Näiteks küsimusele, kuidas ta suhtub “koalitsioonipoliitikute väitesse, et venelased vaatavad liiga palju Venemaa televisiooni ja on selle negatiivse mõju all”, vastas Tammerk nii: “Kui paljud inimesed vaatavad ainult Venemaa telekanaleid ja ei vaata isegi 15-minutilist venekeelset “Aktuaalset kaamerat” ega loe ka teie Molodjožkat, pole neil adekvaatset informatsiooni riigist, kus nad elavad.”