Surm arsti ukse taga – üsna absurdne. Aga võimalik. Kaks aastat tagasi just nii Marika 75-aastase emaga juhtus. Emale tehti põlveoperatsioon, kulunud liiges asendati uuega. Mõne kuu pärast märkas memm, et põlv tõmbus sinakaks. Vahel oli see tuim, vahel valutas. Sai arstile aeg kinni pandud, koos tütrega arstile sõidetud. Aga kabinetiuksest memm enam sisse ei jõudnud. Kopsutromboos, kõlas surmajärgne diagnoos. Ehk teisisõnu kopsuarteri trombemboolia, mille puhul veenist verevooluga liikvele pääsenud trombimassi tükk ummistab mõne kopsu veresoone.

Marika püüdis tagantjärele meelde tuletada, kas ema trombivastaseid ravimeid võttis. “Ilmselt mitte, ta ei osanud seda kartagi. Võib-olla talle haiglast lahkudes midagi öeldigi, aga arst oli muukeelne ja ema ei saanud ilmselt räägitavast suurt aru.”  

Veresoonte ummistus

Mis see tromboos ikkagi on? “Tromboos on maakeeli veresoonte ummistus,” ütleb Ida-Tallinna keskhaigla sisearst Kai Sukles.  “Oma kliiniliselt kulult on tromboos erinev olenevalt sellest, kas see tekib arterites või veenides,” teeb arst kohe selge vahe sisse. Kui tromboos on südame pärgarteris, tähendab see sisuliselt südamelihaseinfarkti. Kui ajus on arter ummistunud, on tulemuseks ajuinfarkt. Jalas ummistunud arter võib aga päädida gangreeniga. “Nii et kui haige arvab, et tal on tromboos, tuleb täpselt selgeks teha, millega tegu,” rõhutab arst.

Veenitromboosi tekkepõhjusi on väga palju. “Nii palju kui on erinevaid tromboosiga tegelevaid spetsialiste, nii palju võib olla ka põhjusi. Veenitromboosi põhjused saab jagada kolme rühma,” selgitab Sukles.

Kolm suurt põhjusterühma

Esiteks kaasasündinud ehk geneetilised põhjused. Inimorganismis on kaks süsteemi – hüübimist soodustav ja vere hüübimist pärssiv süsteem, mis töötab võrreldes esimesega täpselt vastupidiselt. Normaalselt on kaks süsteemi tasakaalus, selle tagavad valgud. Kui aga süsteemis on häire, ongi tagajärjeks tromboos. Arsti sõnul on seda n-ö tasakaalutust võimalik vereanalüüsiga kindlaks määrata, aga seda lihtsa rutiinse ana-lüüsi käigus ei tehta. Sukles katsub asja arusaadavalt selgitada: “Võtame veres oleva proteiini S, mis töötab hüübimisele vastu. Kui seda on vähe, läheb veri paksuks – see ongi üks tromboosi tekkepõhjusi.”

Teised põhjused on omandatud. “Ülekaal, vanus üle 40, südamepuudulikkus, kroonilised kopsuhaigused, suitsetamine, suured pindmised veenilaiendid, neerupuudulikkus, rasedus, sünnitusjärgne periood, östrogeene sisaldavate antibeebipillide kasutamine, nefrootiline sündroom, kasvajad,” loetleb Sukles. Arst rõhutab, et just kasvajate puhul tõuseb tromboosirisk tohutult, kasvajakirurgias üle kahe korra võrreldes tavakirurgiaga. Sama suur oht on ka siis, kui patsient on keemiaravil. Suklese sõnul langeb tavalise operatsiooni järel tromboosirisk kiiresti (7 –10 päeva). Kasvajate korral püsib lõikusjärgne tromboosirisk 1–2 kuud. “Tegelikult ongi 20%-l tromboosihaigetest haiguse põhjuseks kasvaja. Tihti ongi nii, et inimene tuleb meie juurde tromboosimurega, aga meie leiame algpõhjuse ehk kasvaja,” nendib Sukles.

Kolmandad põhjused on n-ö ajutised ehk operatsioonide ajal ja pärast neid suureneb tromboosioht samuti märgatavalt.

Oht on suur ka muidu ohutuna tunduvate ortopeediliste lõikuste järel. “Lülisambal, vaagnal, alajäsemetel tehtavad operatsioonid võivad alati kaasa tuua tromboosiohu. Ning mitte ainult operatsioonid, vaid ka samade piirkondade vigastused (nii luumurrud kui ka pehmete kudede vigastused), sest ravis kasutatakse näiteks immobilisatsiooni (jäseme fikseerimist lahasega) ja patsient on sunnitud olema pikalt voodis – ka see tähendab tromboosiriski,”  kirjeldab omalt poolt Ida-Tallinna keskhaigla ortopeediaosakonna juhataja dr Andres Kööp.

Kööbi sõnul on probleem selles, et suurem osa süvaveeni-tromboosist on asümptomaatiline ehk teisisõnu iseloomulikud haigustunnused puuduvad. Samas on kindlaks tehtud, et alajäsemete operatsioonide ja vaagna vigastuste järgselt esineb u pooltel patsientidel venoosne tromboos. Sümptomaatilised on neist vaid pooled juhtumid.

Niisiis, suurte ortopeediliste operatsioonide (reieluumurd, vaagnaluude osteosüntees, suure liigese endoproteesimine) järgselt püsib tromboosirisk 1,5–2 kuud. Ja kuigi statistika väidab, et tromboos tekib umbes pooltel sellistel patsientidel, siis päris täpselt seda siiski öelda ei saa. Kööp põhjendab: “Et suund on haiglapäevade lühenemisele, siis enamasti ilmnebki tromboos suure tõenäosusega alles siis, kui patsient juba haiglast kodus on. Nii võibki olla, et mõni juhtum jääb statistikas adekvaatselt kajastamata.”

Vajalikud süstid päästavad elu

•• Dr Andres Kööp: “Arvesta, et vaatamata kõikide profülaktiliste abinõude põhjalikule rakendamisele esineb süvaveeni- ja kopsuarteritromboose ikkagi. Kuid süstemaatilise profülaktikata on nende esinemissagedus ja või-malikud komplikatsioonid – surm kaasa arvatud, kordades suuremad. Süstemaatiline ravi madalmolekulaarse hepariini kasutamisel (Fraxiparine, Clexane, Fragmin jne), taas võimalikult varane liikumisravi ja ravisukad. Hepariini peab patsient ise süstima. Maailmapraktikas ollakse seisukohal, et seda ravimit peaks süstima vähemalt 35 päeva. Eestis see seni nii õnnestunud pole – rohi on kallis ja inimesed (ka nende lähedased) kardavad ise süstida. Siiski asjad liiguvad. Maailmas käivad otsingud tõhusate suukaudsete ravimite (tablettide) juurutamiseks. Asi on juba kliiniliste uuringute järgus. Kui kõik õnnestub, teeb see asjaosalistele olukorra hõlpsamaks. Sajaprotsendilist garantiid, et midagi fataalset ei juhtu, ei ole, kuid tõhusa profülaktikaga on võimalik riske vähendada.”