Tsensuur oli, on ja jääb
Eesti NSV viimane tsensor Kurt Ingerman peab tsensuuri paratamatuseks
"See on selge nagu kaks korda kaks, et parteiorganid kasutasid meid ära oma maine puhastamiseks intellektuaalide ees," ütleb Eesti NSV viimane tsensor Kurt Ingerman (64).
1985. aasta lõpus või 1986. aasta algul tuli Moskvast korraldus, mille järgi nn ideoloogilise tsensuuriga pidid tegelema kohalikud partei keskkomiteed. "Aga neil oli seda mugavam teha Glavliti kätega. Ma mäletan küll, kuidas Rein Ristlaan kirjanike koosolekul mind materdas," nendib Ingerman mõrult.
Kui ta Partei Ajaloo Instituudist 1983. aasta juulis Glavliti ülemaks suunati, olid suured suremised juba alanud. Brezhnev oli maetud ja Tshernenko haua äärel.
Ingerman oli Moskvas tutvunud Glavliti Peavalitsuse kolleegiumi liikme Vladimir Solodiniga, kes olevat olnud väga laia silmaringiga inimene. Solodin oligi olnud see mees, kes Ingermanile olude muutumistest aimu andis. Ta oli ka öelnud, et rahvusküsimus viib Nõukogude Liidu lagunemiseni. Seda teadvat kogu Moskva intelligents. Ingerman, kellele rahvusküsimus on väga tundlik teema, olevat uskunud, et terve mõistus jääb siiski peale ja Nõukogude Liit küll demokratiseerub, aga ei lagune.
"Minu asetäitja Partei Ajaloo Arhiivis oli siiski kaugelenägevam. Ta ütles, et see laguneb raginal," tunnistab Ingerman. Algul saigi ta mitu korda sugeda, et ideoloogilise jälgimise koha pealt töötab ENSV Glavlit nõrgalt. Aga ta viitas siis oma ametkonna kaitseks enamasti sellele, et ideoloogilised küsimused kuuluvad partei keskkomitee asjaomaste osakondade alla. Teatud perioodil olevat ta saavutanud isegi seda, et esimesed poognad saadeti otse keskkomiteesse ja Glavlit jättis endale vaid järelkontrolli kohustuse.
Ingerman tunnistab, et oli ka piirjuhtumeid, kus tsensor võttis endale riski ja laskis läbi tsensuurialuse fakti või objekti. "Mõned piirangud olid totrad, saime isegi aru, aga siis tuldi ja öeldi meile, et ise olete lollid." Ingermani arvates ei tea paljud inimesed, et külma sõja aegu ei tegelnud Glavlit üksnes riigisaladuste kaitsega, vaid osales ka desinformatsiooni levitamises potentsiaalse vaenlase suunas. Glavliti nn ettekirjutuste piiblis ehk "punases raamatus" oli palju niisugust, mida oskasid seletada ainult asjatundjad.
"Me kasutasime siis asjatundjaid, palusime konsultatsioone," seletab Ingerman, "füüsikas näiteks seletas meile piirangute mõtet Endel Lippmaa. Glavlit kasutas oma otsuste langemisel üldse paljude teadlaste abi, kes ka ise piirangutega kursis olid."
Eesti kirjanikest oli Ingermanil kõige tormilisem kohtumine Uno Lahega, kelle rusikatega vehkimisi on ta pidanud oma kabinetis tunnistama. "Paul-Eerik Rummoga seevastu vestlesime puhtfilosoofilisel teemal mingi keskkomitee otsusega seoses," möönab ta.
Tähtsaim, mida Ingermani sõnul kiputakse unustama, on see, et eeltsensuur tehti juba toimetamise käigus kirjastuses. "Punase raamatu" kolmas punkt seadis teose ilmumise kogu vastutuse kirjastustele. "Mul on kuri kahtlus, et toimetajad kirjastustes parandasid juba ise autoreid omal äranägemisel, aga ütlesid siis, et Glavlit nõudis," ütleb Ingerman, pilgus kaval helk.
Kõnelus ENSV viimase tsensoriga hakkab üha rohkem meenutama ämblikuvõrku, milles me mõlemad sipleme. Tema, viimase tsensorina, ja mina, kunagise toimetajana. Kusagil meie läheduses varitseb meid aga Frankenstein või Suur Vend, kelle olemasolust me küll teame, kuid kes lõpuks ikka jääb tabamatuks. Võib-olla istub ta koguni meis endis.
Kas tsensuur on paratamatu? "Aga loomulikult," vastab Kurt Ingerman veendunult. "Eesti Vabariigiski on tsensuur ja ma ütleksin, et isegi kapitaalsem ja rangem, kui see, millega mina omal ajal kokku puutusin. Lugege kasvõi Riigi Teatajat. Ja lugege ajalehti, siis näete, kuidas ühed seisukohad tsenseeritakse välja teiste arvelt."
Paul-Eerik Rummo juhtum
Paul-Eerik Rummo "Saatja aadress ja teisi luuletusi 1968-1972" on üks krestomaatilisemaid näiteid võitlusest tsensuuriga. Esimesed luuletused tsüklist ilmusid kohutavate kärbetega 1968. aasta Loomingu detsembrinumbris.
Pärast pikka vaikust otsustati 1980. aastate algul Rummo tagasi tuua kirjanduslikku avalikkusse. Kirjastus Eesti Raamat tegi 1984 kompromissettepaneku hakata Rummo uue kogu toimetajaks toona Loomingu asetoimetajana töötanud Rein Veidemannile. Veidemann oli partei liige ja kirjastaja lootis seetõttu Rummo kogu libedamalt ilmutada. "Ajapinde ajab" kogusse kavatsetigi võtta sisse kogu "Saatja aadressi" tsükkel. Ebaõnnestuti aga täielikult. Neiski luuletustes, mis sisse pääsesid, tuli teha kupüüre ja "täiendusi".
"Saatja aadressi" uustrükk 1991 paljastab nende "täienduste" olemuse. Autor ise suutis end kaitsta sellega, et tsensuuripoognates muutis ettekirjutatud sõnad kursiiviks. Kui see jääks lahti seletamata, ei saaks "Ajapinde ajab" tavalugeja iialgi aru, miks autor ühtäkki kursiivi kasutas.
Värisevate haabade all
Paul-Eerik Rummo
kummalisi mehi
kõige küpsemas keskeas
mõnikord
peaaegu et
lootusetuid alkohoolikuid
vaeste värisevate
värisevate kätega
keskmistel ametikohtadel
alatasa kurtmas
sageli kuuldavaltki
et nooremad oma teadmatuses näevad neid ühekülgselt
ja et läbitehtu ju polnud ka nali
ja et nendega mängitakse külmalt
kuigi ravi ja leivata lausa ei jäeta
värisevate kätega
värisevate kätega peaaegu alatasa
sageli nähtavaltki
peaaegu alatasa haavatud
ja peavad sealjuures ometi vastu
seda peab tõesti
mõnikord
peaaegu et ilma irooniata
seda ei saa tõesti teisiti
nimetada kui mehisus
Mats Traadi juhtum
Mats Traat suhtub tagantjärele tsensuuriveskisse stoilise üleolekuga. Peaaegu iga tema luulekogu ja romaan elas läbi kärpimisi ja asendamisi. Kõike, mis meenutas rahvuslikku kuuluvust või seda kuidagi võimendas, tuli ümber öelda või ridade vahele varjata.
Kõige karmimalt käituti romaaniga "Karukell, kurvameelsuse rohi" (1982). Kirjanduskriitik Mall Jõgi on raamatu teise, õigupoolest algupärase trüki (1990) arvustuses ironiseeriva pealkirjaga "Tsensori tööd tuleb austada" (Keel ja kirjandus, 1991, nr 5) tükkhaaval rekonstrueerinud tsensori (või kirjastuse Eesti Raamat toimetaja?) kärped, ning neid ka analüüsinud.
Näidetest selgub kärbete absurdsus tänasest vaatekohast. Näiteks partorgi ei tohtinud nimetada elukutseliseks optimistiks, rahvuslikud hirmud asendati üleilmsete hirmudega, poliitosakonna ülem lihtsalt ülemaga, täiesti välja on kärbitud sovhoositöölise Sergei Shvõrovi liin.
Jõgi rõhutab tsensuuri jälgi loetledes, et sellegi selgitamine, mida veel mõni aeg tagasi pidasid ülemused paslikuks rahvale lugemiseks lubada, on osa eesti kultuuri- ja vaimuloost.
Tsenseeritud loomingut
Kristjan Jaak Petersoni looming
J. W. Jannsen "Sõnumetoojad" V-VII
Philipp Stramm "Eestlase priidus (ehk vabadus)" 1860
Ralf Rond "27"
Mait Metsanurga näidend "Kindrali poeg" (1925)
Karl Ristikivi "Õige mehe koda" (ilmus 1940 pealkirja all "Võõras majas")
Rudolf Sirge "Maa ja rahvas"
Raimond Kaugver "Nelikümmend küünalt" (algselt "Võõra mõõga teenistuses")
Lilli Promet "Meesteta küla"
Ardi Liives "Millest vaikis prohvet"
Nigol Andresen "Gustav Suits" (monograafia, mis oli tinasse laotud ja sulatati üles)
Jaan Kaplinski "Neljakuningapäev"
Paul-Eerik Rummo "Saatja aadress"
Hando Runnel "Punaste õhtute purpur" (arvustamise keeld)
Mats Traat "Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga", "Karukell, kurvameelsuse rohi", "Üksi rändan". Jne.
Vt K. O. Veskimägi, "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn, 1996; Uurimusi tsensuurist, Tallinn, 1995; L. Hiedel, ""Loomingu Raamatukogu" alaeast", Vikerkaar, 1995, nr 5/6.
