Tublid koduloomad abistavad teadlasi
“Kui lõvi oskaks rääkida, siis me ei saaks temast aru,” ütles austria filosoof Ludwig Wittgenstein möödunud sajandi algupoolel. Praegu kalduvad loomade käitumise uurijad arvama, et kui lõvi oskaks rääkida, siis saaksime temast aru küll, aga ta poleks enam lõvi. Just see, et loomad on inimesest erinevad, teeb nad nii huvitavaks. Ning loomade uurimise kaudu on saadud üht-teist teada ka inimese kohta, ja hoopis lihtsamalt ja odavamalt, kui võimaldaks seda inimese uurimine.
Kui inimene vaatab pilti ja võrdleb seda reaalsusega, siis peab ta ühtlasi täitma lüngad. See tähendab, ta peab lisama infot, mis pildilt puudub. Näiteks kui ta näeb, et pildil on dünaamilises poosis inimene, siis kinnitab ta, et näeb inimest jooksmas. Kuid kust kohast ta teab, et inimene tõepoolest jookseb – võib-olla oli see hoopis keerukujuna külmutatud poos?
Kui laps vaatab Disney koomikseid, siis kust ta teab, et apelsinikarva laik Donald Pardi näo ees on pardi nokk? Seda aju omadust nimetatakse kujutlusvõimeks, mis aitab meil fotodest ja joonistatud piltidest aru saada ning neid enda jaoks tavapärasesse konteksti paigutada.
Kas inimahvidel on kujutlusvõimet? Ja kuidas on lood teiste loomadega? Lundi ülikooli doktorant Tomas Persson näitas, et pildist arusaamiseks ei ole ilmtingimata vaja inimaju. Paljudel loomadel pole erilist raskust näiteks realistlike fotode sisu äratundmisega. Persson uuris paljude aastate vältel Taani Givskudi loomaaia gorillasid ja jõudis järeldusele, et pole kerge õpetada looma pilti ja reaalsust seostama, kuid see on võimalik. Iowa Great Ape Trust on aga õpetanud bonobodele keelt, ja need ahvid suudavad hõlpsasti nimetada lihtsaid mitterealistlikke elemente, mida pole kunagi enne näinud.
Miks tibud on kollased?
Charles Darwin eksis, kui pakkus välja seletuse, miks on tibudel kollased jalad. Veebruari lõpul ajakirjas PLoS Genetics avaldatud artikkel paljastab miljardite maailmas kasvatatavate tibude kollase värvuse saladuse.
Darwin arvas, et kõik kanad pärinevad ühest metsikust liigist, puna-džunglikanast. Kui Uppsala ülikooli geneetikud Leif Andersson, Greger Larson ja nende kolleegid uurisid geene, mis määravad tibude värvuse, siis leidsid nad, et puna-džunglikanal pole kollase naha geeni, vaid ainult erinevad valge nahavärvi kodeeriva geeni variandid. Kollase nahavärvuse kodeeriva geeni leidsid nad hoopis teisel liigil, täpik-džunglikanal. Darwin uuris kodustatud liike, sest pidas neid heaks evolutsiooni mudeliks. Kui ta koeri pidas eri metsikute eellaste hübriidiks, siis kanad põlvnesid tema arvates vaid ühest liigist. “Ja mõlema puhul ta eksis,” kommenteeris Larson.
Kollane värvus tuleb karotenoidi-nimelisest pigmendist. Kõnealune geen aga kodeerib ensüümi, mis lagundab karotenoidid värvusetuks vormiks. Valgetel tibudel avaldub see geen nahas, kollastel aga see ei avaldu, ja nii ilmutavad pigmendid oma värvuse. Teistes kudedes käitub see geen normaalselt.
Kuid miks on kollased tibud nii arvukad? Andersson spekuleerib, et kollane värvus võis tähistada tibude tervist või munemise edukust või seda oli lihtsalt tore vaadata. Nii et tegu on siis inimese esile kutsutud geenimuundega. Sellel geenil võib aga olla pistmist koguni inimese naha värvusega, kõnelemata kotkaste kollastest jalgadest.
Kasulikud sigadused
Sel talvel on Eestis ja mujalgi Euroopas erakordselt moodi läinud Looduskalendri metsakaamera, mis jälgib metssigade tegevust söödaplatsil. Talv on soe ja see on kontimööda ka metsseale. Teadlastele on teada, miks. Nimelt on kodusea põrsad külmatundlikumad kui teised äsja sündinud imetajad.
Vastsündinud imetajaid kaitseb pruun rasv, mis on ka inimbeebidel ning mille kude aitab säilitada kehatemperatuuri, põletades rasva ja soojendades nõnda keha. Valgul nimega UCP1 on siinjuures oluline roll, aidates kaasa energia muundumisele, mis toimub rakkude mitokondrites. Kuid põrsad peavad oma kehasoojuse säilitamiseks judisema, sest neil ei ole ei pruuni rasva ega eespool nimetatud valku. Kõigile internetis tasuta kättesaadavas teaduse avaliku raamatukogu välja antavas geneetika-ajakirjas PLIoS Genetics avaldatud artiklis näitavad Uppsala ülikooli teadlased Leif Andersson, Frida Berg ja nende kolleegid, et UCP1-geen lülitus metssea eellasel välja umbes 20 miljoni aasta eest. Nad leidsid neli mutatsiooni, millest igaüks oleks küllaldane, et lõpetada valgu funktsioneerimine. Nõnda kaotas see sea eellane võime kasutada kehatemperatuuri säilitamiseks pärast sündimist pruuni rasva.
Kodusea eellane metssiga on sigalastest ainuke, kes elab külma kliimaga aladel. Teised sigalased elavad enamjaolt subtroopikas. Kuidas siis jääb metssea põrsas ellu? Aga nõnda, et metssiga on ainus sõraline, kes ehitab poegimise ajaks endale pesa. Selles tõuseb temperatuur 20 sooja-kraadini, isegi kui väljas on 20 kraadi külma. Sealautades soovitatakse kasutada soojuslampe.
Nõnda selgus rootslaste tööst, et kui oluline bioloogiline funktsioon ei ole elutähtis, siis võib see evolutsioonis kaduda. Ja kui elutingimused muutuvad, siis leitakse mingid kompenseerivad mehhanismid. Nagu siga kaotas pruuni rasva, nii kaotas inimene evolutsiooni käigus võime toota C-vitamiini.
Koduloomad võivad abiks tulla ka paljude üldlevinud haiguste ennetamisel. Vähk, südame-veresoonkonna haigused, suhkurtõbi, astma jt haigused on põhjustatud paljudest geenidest ja ka keskkonnast. Selliseid haigusi soodustavaid geenimuutusi on inimestel raske leida. Kui aga pöörduda koduloomade ajaloo poole, siis võib jälile saada nii mõnelegi haigust soodustavale tegurile.
Jälile hakatakse saama ka tõuaretuse käigus tekkinud geenimanipulatsioonidele. Näiteks on hiljuti määratud ühes kodusea IGF2-nimelise geeni reguleerivas elemendis mutatsioon, mis soodustab sigadel lihasmassi kasvu. Uppsala ülikooli geneetik Leif Andersson ja tema prantsuse kolleegid määrasid selle olulise mutatsiooni geenis oleva 280 mutatsiooni seast. Nii et sellise geenimuutuse leidmine ei ole lihtne. Analoogilisi mutatsioone on leitud ka teistel koduloomadel, näiteks veistel ja lammastel. Nõnda pole loomageneetika teadlaste eralõbu. Loomade genoomide määramine aitab kaasa inimese uurimisele, olles viimati mainitust palju odavam. Uurides loomade ainevahetuse häireid, võib saada jälile ülekaalulisuse põhjustele, osteoporoosi soodustavatele teguritele või suhkurtõve allikatele.
