Tugev mees Vilen Künnapu
Veidi häbeliku moega Künnapu, Kunstiakadeemia õppejõud ja arhitekt, räägib vaikselt, kuid palju. Ta on harjunud õpilastele kogu aeg midagi seletama, ja harjumuse jõud on teadagi ääretult suur.
Iseteadlik laps
Teadmine, et temast saab ehituskunstnik, jõudis Vilen Künnapuni varajases nooruses. Seitsmendas klassis avastas ta, et maju planeerimata pole võimalik elada. Kord sattusid aga Billy-boy (nii kutsus teda ema, täpsustab Vilen) kätte silmipimestavalt kaunite värvipiltidega venekeelsed kataloogid «Ameerika arhitektuur». Nähtu valas Vileni unistuste tulle õli juurde. Nooruki jaoks olid tolle aja modernsed majad nagu imeloomad, mille maises olemasolus ta suuresti kahelda võinuks.
«Kirjutasin isegi kaheksanda klassi lõpukirjandi teemal «Kui ma oleksin arhitekt»,» meenutab Künnapu küll kauget, ent poisikese jaoks piisavalt tõsist sidet ehituskunstiga.
Maitse üle ei vaielda
«Kui ma praegu oma loominguperioodi alguses tehtud maju vaatamas käin, tunnen suurt uhkust ja tekib selline soe tunne,» jutustab Vilen. Loomingust rääkides kaob tema tagasihoidlikkus. Silmad säravad justkui lapsel, kes on äsja enda kätte saanud huvipakkuva kanni.
Mainekas arhitekt peab oma parimaks tööks sõbra ja kolleegi Ain Padrikuga kahasse valminud Radisson SASi hotelli Tallinnas. «Käin iga päev sellest majast mööda ja vaatan, kuidas ta võtab sellist vormi nagu meie seda ette kujutasime,» kiidab Künnapu. «Tegelikult ei käi ma eriti enda maju vaatamas. Hea meelega vaatan ka teiste töid. Tähtis pole, kes need on teinud, vaid see, et nad on ilusad ja neid on hea vaadata.»
Vilen Künnapu töö on tema hobi. Täpsemalt, tema hobiks on väikemajade väljamõtlemine. Äsja said valmis tema kaks kõige armsamat tööd: kanajalgadel maja keset Muhu saart ning Rakvere kesklinnas ilutsev ekstravagantselt kirju eramu. Viimane tekitas kohalikus ajakirjanduses suurt kõmu ning keegi kohaliku tähtsusega arhitekt kritiseeris Vilenit nii mis tolmas. «Ma pean lugu professionaalsetest kriitikutest, teiste arvamus mulle korda ei lähe,» on Künnapu enesekindel.
Rakvere eramu värvivalikul oli Vilenile abiks tema poeg August (20), kes on isa eeskujul arhitektuuri- ja maalitudeng. Künnapu jutust selgub, et poeg on isale suureks autoriteediks. «Värvilahenduste osas küsin temalt alati nõu, Augusti arvamus on mulle tähtis.»
Vilen Künnapu viib töömõtted meeleldi koju kaasa. «Hea on, kui saab oma ideid perekonnaga jagada, nad on ju mõlemad loomingulised inimesed.» Vilen Künnapu abikaasa Liivi on arhitektuuriajaloolane.
Kaotsi läinud anne
«Ammutan inspiratsiooni teistest kunstidest: muusikast, maali- ja filmikunstist,» jutustab Künnapu. Filmikunstist räägib ta sama kirglikult kui oma lapsepõlves valitud erialast. Künnapu lemmikuiks on itaalia rezissööri Bertolucci teosed. «Just üleeile vaatasime pojaga tema filmi «Ämbliku strateegia». Milline elamus,» õhkab Künnapu oma filmikirest rääkides.
Künnapu jutt on niivõrd andunud, et tundub, nagu oleks Eesti filmimaailm kaotanud suure meistri. Vilen oletab, et suurt mõju on avaldanud talle ta Tallinnfilmis kunstnikuna töötanud isa Peeter. Armsa seigana toob Künnapu välja, et oma esimesed joonistusharjutused tegi ta isa peopesas. «Isa võttis mu käe enda kätte ja joonistas, ning mina arvasin, et mina olen kunstnik,» meenutab ta veidi liigutavalt seika oma lapsepõlvest.
Just filmimaailma põgeneb kunstnik siis, kui muust maailmast villand saab. Teine võimalus mõtteid koondada on sukelduda Tallinna vanalinna labürintidesse. «Inspiratsiooni võib saada igalt poolt: mõne inimese sõbralikust pilgust, raadiost kuuldud muusikajupist või raamatupoes teoseid lapates!» räägib Künnapu teda innustavatest allikatest.
Elektroonilise Ninaga Madrus
Öeldakse, et sinna, kuhu jumal juba kord annab, annab ta kohe kapaga. Teinekord, kui Vilen Künnapu tunneb endas inspiratsiooni mühisemas, kirjutab ta lisaks kõigele ka ulmejutte! Ajakirjas Vikerkaar on tema sulest ilmunud peotäis lugusid ja mõned esseed. Ning kunagi nägi Inglismaal trükivalgust ka üks Künnapu ingliskeelne luuletus. Luuletuse pealkiri oli «....».
Äärepealt oleks aga hoonemeistrist koguni ulmeromaani autor saanud. «Hakkasin kirjutama abstraktseid lugusid arhitekt Steinerist. Tekkisid juba mingid skeemid uute lugude jaoks, asi hakkas raamatu järele lõhnama,» räägib Künnapu ajast, mil ta kirjatööd aktiivsemalt tegi.
Kui Vikerkaare kirjandustoimetajaks sai Joel Sang, oli Künnapu avalik kirjamehekarjäär läbi. «Sang ütles, et tehku ma lillepoode edasi, aga ärgu enam kirjutagu,» naerab Vilen oma läbikukkumise üle. «Pärast seda polnud mul neid lugusid kuhugile toppida.»
Jonnakas sulesepp leidis siiski uue väljundi oma poja klassiajakirjas SuriMuri, kus lood läksid veelgi abstraktsemateks ning autori varjunimeks sai Elektroonilise Ninaga Madrus. Naljaka nime all kirjutava autori lood olnud koolilaste seas vägagi populaarsed.
Lenin või Tugev Mees?
Ka arhitekti enda erikõlalisel nimel on mitu seletust. Liigub legend, mille kohaselt suunasid ta vanemaid pojale nime valides vasakpoolsed ideed ning nimi sündis Vladimir Iljit? Lenini austuseks. Selle jutu peale mees muigab.
Vileni isa õppis küll noorena Venemaal teatrikunsti ning lävis selliste vene kultuuri tippudega nagu näiteks Majakovski. Mainitud ringkonnas kasutati toona meeleldi mitmesuguseid lühendeid, milleks võib Vileni nime hea fantaasia korral samuti pidada. «Võib ju olla, aga nähtavasti see ikka nii ei ole,» jätab Vilen mitte just sobiva legendi õhku rippuma.
Künnapu ise pajatab hoopis teistlaadse loo. 1978. aastal tõstis noor arhitekt esimest korda jala oma ema Florida noorpõlvemaale, Ameerikasse. «Tundsin, nagu oleks koju jõudnud,» mäletab Vilen, kelle ema suhtluskeeleks kuni teismeliseeani oli inglise keel. Mõnekuise Florida vanemad rändasid 20. sajandi alguses Ameerikasse, kust nad mõne aja pärast tagasi tulid. Vilen arvab, et tema omapärane nimigi on pärit Ameerikast. Nimelt tähendavat Vilen indiaani keeles Strong Man ehk Tugev Mees. Tegelikult on Vilen vaid arhitekti ametlik nimi. «Kõik hüüavad mind lihtsalt Villuks,» teatab ta nagu muuseas.
Kosmopoliit
Vilen Künnapu armastab end kosmopoliidiks kutsuda. Kas oma reisikihu on ta pärinud ema Florida ja isa Peetri kirevast elukäigust, jätab mees enese teada. Oma vanematest ei meeldi Künnapule rääkida. See olevat hoopis üks teine jutt.
Kuigi Vilen peab ennast maailmakodanikuks, ei vahetaks ta kodulinna ealeski ühegi gigantse metropoli vastu. Tallinn on Künnapu sõnul vastupandamatu. Pealegi asub siin ka tema maailma kauneim hoone Oleviste kirik. «Võin ju küll öelda, et olen kosmopoliit, aga Erki Noolele elan südamest kaasa, filmi «Kevade» vaatan ja oma emakeelt armastan kah. Ja ega rahvuslus ei kao ju maa pealt kuhugi,» laiutab maailmakodanik Künnapu käsi. «Ma olen oma eluga siin üsna rahul. Mis sest et kõik pole päris selline, nagu tahaks, aga kes siis ikka nii väga kõigega rahul on?»
Kaire-Külli Kuldbek
