Tulekahju ohustab enim hooletuid
Ehk liigagi otsekoheselt, kuid selguse mõttes peamegi jagama inimeste kodud korralikeks ja koledateks. Korralikus kodus on kõik enam-vähem korras: küttekehad, lõõrid, korstnad on terved ja tahmast puhastatud, elektrivõrk ja -värk on moodne ja vastab koormusele, ruumides on tuletõrjesignalisatsioon või vähemasti suitsuandurid.
Korralikus kortermajas on ka naabrid korralikud inimesed, on moodustatud ühistu, välisuks käib lukku, keldriakendel on trellid-luugid ees, võõras ei pääse ei trepikotta, keldrisse ega pööningule. Seal, kus tarvis, on tulekustutigi seinal.
Tänu kõigele sellele on ka tulekahju süttimise tõenäosus korralikus majas suhteliselt väike. Kui midagi juhtub, siis vaid kas inimlikust väsimusest (unustatakse toit pliidile, teleri ees tukkuma jäädes kukub sigaretiots diivanile jms) või valesti ehitatud kaminast.
Vaeste mured on aga hoopis teised. Osa neist elab küll paneelmagalates ja on tulekahju eest päris hästi kaitstud, kuid need, kelle saatus on paisanud paarikümne korteriga vanasse koledasse puumajja, ei saa ennast seal kuigi turvaliselt tunda.
Säärasesse majja on tavaliselt kokku sattunud peost suhu elavad pensionärid, maalt linna tööle tulnud noored pered, mõned tõelised sundüürnikud (kellele ei anta eluasemelaenu), mõni lõbus naisterahvas ja kindlasti paar-kolm pesakonda joodikuid.
Selge see, et taolises elamus on nii paraadna kui ka tagauks alati kutsuvalt lahti, trepi all norskab umbjoobes hulgus, mõnes tühjas toas käib ringi süstal, lõbusa naisterahva kunded pahvivad öösel koridoris suitsu, joodikutel aga on ööpäev läbi pidu püsti.
Isegi siis, kui inimestel on raha oma korterile rauduksed ette panna, ei päästa see neid sissepõlemisest sundnaabrite käe läbi.
Aasta läbi püsib oht, et keegi külalistest viskab hõõguva suitsukoni kuhugi nurka ning peagi on trepikoda leekides.
Keldris või tühjas toas pesitsev kodutu süütab keset oma kaltsuhunnikuid küünla või väikese lõkke ja vajub õndsasse unne.
Purjus sundnaaber jääb sigaretiga magama. Teine lülitab külmade tulekuga sisse isetehtud elektriahju, mis kogu maja juhtmestiku hõõguma võtab.
Aga ka muidu korralik, kuid vanadusest väsinud naabrist pensionär võib unustada keeduspiraali sisse või gaasi lahti. Pealegi ei jaksa ega oska ta parandada käest lagunevat ahju, elektrivärki remontis viimati naaber Vaska mitme aasta ja pudeli viina eest, toanurgas aga mängib televiisor, mis pidanuks plahvatama juba rublaajal.
Ja ka väljas võib luusida meeltesegane, kel pole kahju maksta kalli süütevedeliku eest, et saaks vaid näha, kuidas paljad naised akendel karjuvad ja punased tuletõrjeautod kohale kihutavad.
Seega, inimtegur on siin elamu seisukorraga tihedas vastastikus seoses. Ja kui mõnda seni enam-vähem viisakasse majja kolib kas või üks põhjakäinud seltskond, on ehitise päevad pahatihti loetud. Loetud on nad ka siis, kui keegi kuskil on otsustanud teha platsi korraliku maja jaoks puhtaks.
Selline on kõdurajoonide (Kopli, Kalamaja, Torupilli, Sikupilli, Veerenni, Kitseküla jt) argipäev. Sotsiaalse lehaga tulekahjusid leiab aset keskmiselt kolm-neli korda kuus, külmal ja pimedal ajal poole sagedamini, enamasti öösel, harvemini päeval, sagedamini joobnute, harvemini kainete käe läbi.
Ei ole mingeid ennetus- ega kustutusvahendeid peale kolimise koledast majast korralikku majja. Ükskõik mis hinnaga.
Kuidas teil on?
Koleda maja korteris remontis elektrivärki viimati pudeli viina eest naaber Vaska, toanurgas aga mängib televiisor, mis pidanuks plahvatama juba rublaajal.
Väljas võib aga luusida mõni meeltesegane, kel pole kahju kallist süütevedelikust, et vaid saaks näha, kuidas paljad naised akendel karjuvad.
Korralikus majas on ka tulekahju süttimise tõenäosus suhteliselt väike. Kui midagi juhtub, siis vaid kas inimlikust väsimusest või valesti ehitatud kaminast.
