Tuleviku jõulueine: kunstliha kunstkuuse all
Juba 1880. aastal ei teadnud 90 protsenti Bostoni linnalastest, mis asi on nisuväli, ja 75 protsenti, mis asjad on aastaajad. Needki, kes teadsid, et piim tuleb lehmast, olid lehma näinud vaid pildiraamatus ja arvasid, et lehmad on sama suured kui hiired. Kui jõululaud kaetakse kunstseapraadide ja kunstkalkunitega, mille poole püüdlevad mõned biotehnikud, kas usutakse siis, et sellist kraami toodetakse jõuluvana kodukülas.
1908. aastal õnnestus hilisemal Nobeli preemia laureaadil Alexis Carrelil kasvatada laboris embrüonaalset kanasüdant – ilma segava kanata. Selle suurus kahekordistus iga päevaga. Nii sündis üle 30 aasta järjest. Muidugi pidi Carrel pidevalt juurde kasvava südameosa eemaldama. Vastasel korraks oleks selle ajaga kasvanud kanasüdame mahutamiseks vaja läinud miljoni kilomeetri pikkust konteinerit. Kuid kui Carrel 1944. aastal suri, suri ka tema kanasüda, kuna keegi ei kandnud selle eest enam hoolt. Ent katsed kasvatada laboris söödavat kude pole katkenud. Seni teaduslikel eesmärkidel. Sest selline katseklaasikana läheks maksma suurus-järke enam kui luksusrestorani trühvel.
Katsed saada koduloomadelt üha paremaid tooteid on kestnud sama kaua, kui esimesed kitsed, lambad ja veised kodustati. Mida muud siis on tõuaretus kui püüd teha loodust ümber inimese näo või õieti suu ja kõhu järgi. Selleks kasutatakse üha uusi vahendeid kuni palju poleemikat tekitanud geenimuundamiseni välja. Saab ka traditsioonilisemalt.
Los Angeles Times kirjutas 13. detsembril imemunadest, mis sisaldavad tavalistest enam oomega-3-rasvhappeid. Need munad mõtlesid välja ja teostasid Kanada toiduteadlased, et peatada kolesteroolihirmuga kaasnenud munade tarbimise langust. Siin ei ole tegemist millegi muu kui kanade toidulauaga. Tuleb neid vaid sööta rasvarikka linaseemne või millegi muu selletaolisega, ja rasvad kogunevad munasse.
Oomega-3-rasvhapetel on tõestatud kaitsevõime südamehaiguste vastu. Neid soovitab USA meditsiiniinstituut süüa naistel 1100 milligrammi, meestel 1600 milligrammi päevas.
Selliseid rasvhappeid on kolme tüüpi, ja kahe headus on tõestatud – DHA ja EPA. Nood takistavad arterite ummistumist, vähendavad triglütseriidide hulka veres ja alandavad sü-dame ebakorrapärase töö riski.
Alfalinoleenhape ALA võib ka head teha, ent seda ei ole nii põhjalikult uuritud. ALA esineb sojaubades ja rapsiõlis ning kehas muundub viis protsenti sellest DHA ja EPA vormiks.
USA-s müüakse ka oomega-3-rasvhapetega tugevdatud piima. Ent nii piimas ja munades, mis on tavalistest palju kallimad, ei sisaldu vajalikke oomega-3-rasvhappeid nõnda palju kui rasvases kalas. Sajas grammis looduslikus lõhes või sardiinides sisaldub päevane vajalik kogus.
Toiduainetööstus on teinud ja teeb nüüdki kõik, et tõestada oma tehnoloogiate vajalikkust.
20. sajandi alul hoiatas näiteks Ameerika suhkrurafineerimiskompanii inimesi pruuni suhkru söömise eest, levitades tumedate ja õudustäratava kujuga mikroobide suurendatud fotosid. Müügimehe maailm on selline, et kaup peab olema alati ühte nägu ja kvaliteeti. Nõnda ka toit. See ideoloogia ongi määranud tööstusliku toidu kuju, maitse ja välimuse. Ühetaolisus ja hügieenilisus on saja aasta vanune loosung. Igavene kevad.
Kuid looduslik toit on iga päev eri nägu – nii nagu on eri nägu eri loomad ja taimed.
1965. aastal tehti USA kosmoseuuringute käigus eksperiment, kus 24 vabatahtlikku meest sõi 19 nädalat järjest vaid sünteetilist toitu. See nägi välja nagu maisisiirup ja maitses ka selle järele. Vaid 15 neist lõpetas eksperimendi. Teised loobusid.
Katseklaasikarbonaadi jahil
Hollandi Eindhoveni tehnikaülikooli teadlane Mark Post püüab juba mõnda aga kasvatada kunstlikku sealiha katseklaasis, nagu mikrobioloogid kasvatavad mikroobe. Täpsemalt kasvatab ta katsetassis kunstliha looma lihast. Tema eesmärk on valmistada doonorseast vorstike, mida kõlbaks panna jõululauale. „Sellel oleks palju suurem mõju, kui mis tahes meditsiinilisel tööl, mida olen viimased 20 aastat teinud,” ütles ta ajakirjale Nature, „sel on keskkondlikud eelised, tervise-eelised ja võimalus võidelda nälgimisega.”
USA Virginia osariigis Norfolkis paiknev loomade eetilise kohtlemise rahvaühendus on pakkunud välja miljoni dollari suuruse auhinna esimesele firmale, mis aastaks 2016 vähemalt kuue USA osariigi poodides müüb kunstlikku kanaliha. Holland on kunstliha kasvatamisel esirinnas ja seal toetas valitsus kunstliha tootmise uuringuid aastatel 2005–2009 kahe miljoni euroga. Ent selleks, et kunstliha tootmine oleks ka majanduslikult tasuv, läheb vaja üha uusi uuringuid ja investeeringuid.
Embrüoonilised tüvirakud pakuksid surematu panga, millest kasvatada lõputu hulk liha. Kuid koduloomadest pole neid veel tootma õpitud. Nii on enamik tööd tehtud nn müosatelliitrakkudega, mis on täiskasvanud tüvirakud ja vastutavad lihaste kasvamise ja taastumise eest. Neid saab suhteliselt valutult elusa sea, lehma, lamba, kana või kalkuni küljest ja seejärel kultuuris paljundada. Ent sellised rakud jagunevad vaid tosin korda, kuna nende kromosoomide kaitsvad otsad telomeerid vananedes kuluvad. Selle vastu võib lisada neid parandavaid ensüüme telomeraase. Või siis – oh hirmu – vähi kasvu soodustavaid geene.
Et lihasrakke katseklaasis kasvatada, läheb vaja kasvukeskkonda, mis on väga kallis ja moodustab laboriliha hinnast 90 protsenti. Müosatelliitrakke tuleb kasvatada omamoodi raamis, et nad ühineksid lihaskiudu meenutavaks niidiks. Lihaskiud vajab kasvamisel treeningut, muidu jääb see nõrgaks ja klimpjaks. Seepärast hoitakse kasvatatavat laborilihast mehaanilise pinge all ja ehmatatakse seda iga sekund ühe kümnevoldise elektriimpulsiga.
Kui laborimuskli läbimõõt ületab 200 mikromeetrit, hakkab selle sisemus surema, kuna ei saa piisavalt hapnikku ja toit-aineid. Seepärast peab lihaskiu kokku põimima paljudest peentest niidikestest. NASA on isegi uurinud kunstliku lihaskiu kasvatamist kaaluta olekus.
Siiski, USA-s pole avalikult teatanud ükski kunstliha kasvataja, et seda keegi maitsnud on. Kartuses rikkuda toidu- ja ravimiseaduse reegleid. Teadlased loodavad, et kui liha tekstuur saab õige, küllap on sel vajalik, liha iseloomustav umami maitse. Selleks võib ju lisada maitseaineid, verest saadavat rauda ja bakteritelt B12-vitamiini.
Kuid kunstlihas ei tule odav. Esimese põlvkonna laboriliha maksaks 3,5 eurot kilo, mis on kaks korda kallim farmikana lihast. Võib-olla hakkavad seda sööma rikkad, kuulsad ja kummalised.
