Tuli võib ka teadust õpetada
Möödunud nädalavahetusel toimus teadus.ee ja Käsmu meremuuseumi eestvõttel suvekool “Kuidas tuli teadust õpetab”. Suvekooli eesmärk oli luua sünergiline õhkkond, kus asjahuvilised elavad koos teadlastega ja loovad oma tulemaailma. Kolme päeva jooksul arutleti tule üle õige mitme kandi pealt. Räägiti, mida uut on andnud tuli füüsikale, kui tuline on ajalugu, kuidas tulest energiat kätte saab, tulest ilmaruumis ja muidugi ka Eesti põlevast kivist ning muudest põlevatest ainetest. Kavas olid ka õppematkad valguse ja tule pildistamiseks loodusfotograaf Tiit Hundi juhendamisel.
“Meile tundub, et puudutame asju, aga tegelikult hõljume nende kohal või oleme nende kõrval,” kinnitas Briti teaduskirjanik David Bodanis. Ta pidas silmas, et elektriline mõju hoiab meie näpumolekulid katsutava aine molekulidest eemal. Vahele jääb mikroskoopilises mõttes tohutu maa. Sel kevadel oma elektrilist universumit tutvustava raamatu eest auhinnatud Bodanis kõneles tulekoolis sellest, kuidas elektri kunagi kummalistena tundunud omaduste peale tuldi. Kuidas armulood viisid kõnemembraanide leiutamiseni ja depressioon raadioni. Bodanise jutt oli värvikas vaheldus Eesti teadlaste ülevaadetele tulest läbi mitme eri teadusharu silmade.
Kuigi geoloog Antti Roose läitis põlevast kivist lõkke, ei jäänud maailma energeetika tulevikust siiski eriti optimistlikku pilti. “Kulub veel pool sajandit, enne kui jõuame tuumade liitmisel põhineva energeetikani,” hindas füüsik Matti Laan. Nojah, kui astronoom Indrek Kolka kinnitusel võtab isegi Päikese südame tules vabaneval footonil 10 miljonit aastat aega, enne kui ta meie valgusandja pinnale jõuab ning seejärel veel kaheksa minutit, et meie taimede ja päikesepatareideni jõuda, siis pole pool sajandit palju. Ja nagu lohutas ajaloolane David Vseviov: tuli on küll ajaloos olulist osa mänginud, ent sellest õpetust võtma peame veel õppima.
