Tulnukad Marsilt pesitsevad ka inimeste neerudes
Küülikutele süstitud nanobakterite kultuur liikus neerude ohupiirkonda
7. augustil 1996. aastal kuulutasid USA kosmoseagentuuri NASA teadlased maailmale, et avastasid Marsilt pärit meteoriidist fossiilse bakteri. Munajad ja kepjad moodustised olid vaid 100 nanomeetri pikkused. See on tuhandik juuksekarvast. Selle ajani ei usutud, et bakter võib olla nii väike. Nüüd on neid tillukesi nanoobi nime saanud olendeid avastatud nii sügavalt maa alt liivakivist kui inimese neerudest.
Maa-alused kääbused
Ühe naftafirma palvel otsis Austraalia Queenslandi ülikooli geoloog Philippa Uwins tuhande meetri sügavuselt pärinevast kaljust sellist laadi savi, mis võib ohustada õlimahuteid. Savi asemel sattus ta elektronmikroskoobi alla hoopis kõige pisem bakter, mis selle ajani avastatud. Et bakterid elavad sügaval maa all, pole mingi uudis. Kuid 20 mikromeetri suurune bakter on tõeline pähkel. Siiani arvati, et nii väikesed bakterid ei saa eksisteerida.
Viirused võivad olla tillukesed, kuna need kasutavad oma paljunemiseks peremeesrakku. Et ellu jääda, peaks elusolend olema vähemasti 100 kuni 250 nanomeetri suurune. Ajakirja New Scientist teatel kinnitab Uwins, et tal õnnestus laboris kasvatada terved nanoobide kolooniad. Koos kolleegidega tegi ta kindlaks kolme nanoobitüve DNA ning avastas, et neil tillukestel olenditel on rakuseinad.
Bakterid on viimasel ajal suutnud üllatada nii oma väiksuse kui suurusega. Aprillis teatasid bioloogid, et avastasid bakterid, mida saab näha palja silmaga, kuna nende läbimõõt on kolmveerand millimeetrit. Nanobakteritesse ei usu siiski mitte kõik bakteriteadlased. Nemad peavad siiani kõige pisemaks vabalt elavaks bakteriks kerakujulist mükoplasmat, mille läbimõõt on 300 nanomeetrit.
Et elada ja toimida, peab organismil olema mingi arv geene. Siiani leitutest on ühel mükoplasma liigil vaid 468 geeni ja arvatakse, et bakter tuleb toime ka 250 geeniga. Neid geene ei saa pakkida pisemasse kui 250 nanomeetrise läbimõõduga kesta. Ka siis kasvaks bakter väga aeglaselt ja tal oleks raskusi, et toitaineid keskkonnast kätte saada.
Neerukivide tekitajad
Soome Kuopio ülikooli teadlased Olavi Kajander ja Neva Ciftcioglu rabasid teadusüldsust uue leiuga. Eelmise aasta suvel avaldasid nad artikli, milles kinnitavad, et leidsid nanobakterid neerukividest. Nanoobe kasvatada on raske, sest nende ainevahetus on 10 000 korda aeglasem kui tavalistel mikroobidel. Siiski leidus kerakujuliste 500-nanomeetriste bakterite seas suur arv kääbuseid, kelle läbimõõt ulatus vaid 80 mikromeetrini.
Kajander oletab, et nanoobid teevad koostööd, nii et üks osa nende pärilikkusainest on koondatud ühte, teine osa teise rakku. Need fragmendid kogunevad kokku ja kasutavad oma pinnal olevaid molekule tervikliku organismi loomiseks.
Nanobakterid suudavad ehitada enda ümber kaitsekihte. Need kihid on valmistatud samadest ainetest, millest moodustuvad neerukivid. Kajanderi arvates võivad need nanoobikindlused toimida neerus nagu liivatera austris, mis enda ümber pärli kasvatab. Soomlased ongi 72 patsiendi neerukividest nanobaktereid avastanud. Neil õnnestus kasvatada koguni nanobakterite kultuur. Kui nad seda küülikutele süstisid, avastati nanobakterid neeru selles piirkonnas, kus tavaliselt moodustuvad neerukivid.
Siiani on neerukivide tekke täpne põhjus teadmata, ent arstiteadlased on baktereid kivide kasvule kaasa aitamises ka varem kahtlustanud.
Nanobakteritega seostatakse ka rasket polütsüstilist neeruhaigust. Selle haiguse käes vaevleb üle maailma 12 miljonit inimest, kelle neerude koed täituvad lõpuks kotjate õõnsate moodustiste ehk tsüstidega ja lakkavad toimimast. Haigus on osaliselt päritav, osaliselt nakkav.
Kajanderi kaastöölised eraldasid selle haiguse all kannatavate patsientide neerust nanobaktereid ja tegid kindlaks, et need toodavad mürkainet, mis soodustab tsüstide moodustamist.
Nanoobid võivad rünnata elu Maal
NASA teadlased kinnitavad, et maale meteoriidina kukkunud ja Marsi pinnalt pärit tükist leitud moodustised on rabavalt sarnased Maalt leitud tillukeste bakteritega. Idee, et elu saabus Maale kosmosest, on siiani elujõuline. Nanobakter võiks olla ideaalne olend, kes kosmosereisi üle elab. Nende mineraalsed kestad on sarnased kosmoselaeva soojuskindlate kaitsekestadega ning seetõttu taluks nanobakter nii äärmuslikku temperatuuri ja rõhku kui ka kiiritust. Nanoobide avastajad spekuleerivad, et maapealse elu reegleid eiravad nanoobid saabusid siia hoopis näiteks Marsilt. Seejärel sattusid nad nii sügavale maa alla kui arktilise jää sisse. Ning mis kõige hullem, oskasid pugeda ka inimese neerudesse. Kui see oletus tõeks osutub, siis võib uskuda, et Maale saabub pidevalt üha uusi ja hullemaid nanoobe, kes üha uusi haigusi tekitada võivad.
Tiit Kändler
