Läksin hommikul tiblalõkse kontrollima ja avastasin, et ühe kapsalehe alt piilub mind väike roheline mehike, kaks keerdus katsesarve peas. Sain kohe aru, et see on külaline kosmosest. Peitsin ta hõlma alla ja viisin ruttu tuppa, sest tiblad olid selliste ufonautide peale väga maiad, ühtevalu läkitati Baikonurilt uusi rakette kosmosesse jahile, et BreÏnevil ikka söögilaual värsket tulnukaliha jaguks. See oli vanamehe jaoks parem kui komm.

Valasin toas mehikesele tassi piima, ta võttis selle armsasti käpakeste vahele ja jõi. Siis küsisin ma, et kuidas kauge külalise nimi on?

“Sink,” vastas too. Ja hakkas kiiresti-kiiresti seletama, et teda on saadetud siia kaugest Andromeeda udukogust, ning ta tahab õpetada inimesi elama ilma sõdadeta ja ilma söömata, paljunema pooldudes ja kõndima tagurpidi. Selleks on tal aga tarvis võtta enda kätte kogu võim. Tal olid juba plaanid tehtud, kõigepealt kavatses ta astuda komparteisse, teha kiiret karjääri, jõuda otsaga Kremlisse välja ning muuta seejärel maailma saatust.

“Nojah, aga sul pole ju inimese nägu peas!” ütlesin mina.

“Ega sarvilist ei võeta isegi tiblade parteisse! Tahad, ma saen sul need tundlad maha?”

“Pole tarvis, inimene!” ütles mehike. “Küll ma ise hoolitsen oma väljanägemise eest. Selleks pole mul muud vaja kui ühte nahka...” Ja vahtis mind himukalt.

“Ära mitte katsugi!” hoiatasin ma. “Mul on sepavasar käepärast! Ja üldse – mina ei luba sul hakata inimesi tapma ja nülgima! Näe, naabripoiss unustas eile minu aeda täispuhutava ujumisrõnga – katsu sellest endale midagi õmmelda!”

Tulnukas uuris rõngast ja ajaski selle endale selga. Ei olnud vigagi, istus päris hästi.

“Noh, aitäh, inimene!” ütles ta ja kõndis minema.

Hiljem kuulsin ma temast aeg-ajalt taas. Ei olnud kauge külalise elu Maa peale kerge. Kuidagi ei õnnestunud tal võimu võtta, ikka läks kõik nurja. Viimane katse leidis aset nädal tagasi, kui ta üritas saada Eesti presidendiks. Aga maavälised jõud tekitavad lihtsates inimestes ikka hirmu ja paljud leidsid omavahel tulnuka programmi arutades, et hea küll, sõdasid pole meile tõesti vaja, aga pooldumise teel paljuneda on kuidagi ebameeldiv ja tagurpidi käia ka ei tahaks. Ning antigi oma hääl Peeter Tulvistele. Minu väike sõber oli väga pettunud.

“Kõik, Ivan!” ütles ta mulle. “Minu aeg teie planeedil on otsa saanud. Lähen tagasi oma galaktikasse. Elage siis edasi lollidena, kui ei taha, et ma teid õpetan.”

Ta kooris ujumisrõnga seljast ning lõi taas päevavalgele ilmunud katsesarved uljalt kuklasse.

“Prassai, inimene!” hüüdis ta ning kadus vilinal taevasse.

Samal õhtul seadsin ma sammud oma vana sõbra Jaan Krossi poole, kes oli mulle helistanud ja hüüdnud torusse: “Ivan, tule ruttu! Mured!” Võtsin koguni takso, et mitte Jaani oodata lasta, ja kihutasin Harju tänavale.

Kross oli tõesti suures ärevuses. Vaevalt sain ma sisse astuda, kui ta juba hüüdis:

“Nüüd kiusavad nad mu poissi taga! Aga tegelikult olen mina kõiges süüdi!”

Ta haaras mul õlgadest ja kõneles: “Ivan, vana sõber, mina olin see, kes käskis Eerikul see vääritu Angotti Eestimaa pinnale lubada! Jah, minu minevik on see, mille tõttu vaene laps nüüd kannatama peab! Eks sa ju tea, et minu elus peitub kohutav saladus – ma istusin nimelt Stalini ajal pikalt vangis! Ja sellest perioodist on mulle jäänud mitmeid “sõpru”, teiste seas ka seesama Angotti, keda meie omavahel Angerjaks hüüdsime. Vaata, ja ühel päeval tuli minu juurde Enn Tarto – teda hüüdsime me vanglas Pillimeheks! – ja ütles mulle, et kuule, Kõhn, (nii hüüti sunnitööliste ringkondades mind), Angerjal on Eestis üks asi ajada. Lase oma poisil talle viisa anda! Oh, mida sain ma parata! Helistasin Eerikule ja see hea poiss täitis otsekohe oma patuse isa soovi! Ning nüüd on ta töötu! Vaene laps!”

“Küll ta leiab uue ameti!” lohutasin mina. “Aga sina katsu ikka oma minevikust ükskord vabaneda! Kaua sa jahmerdad nende Pillimeeste ja Angerjatega! Ütle, et sinust on saanud kirjanik!”

“Ütlengi!” vastas Kross “Aga ikka helistavad ja kutsuvad kaasa, pahategudele! Kas Eesti-meelseid lendlehti levitama või siis pagulaskirjanike keelatud teoseid lugema. Seletan, et ei tegele selliste asjadega enam ammu, aga näe, ei anta rahu! Kahjuks on mul väga palju selliseid, pikalt kinni istunud tuttavaid. Tead, peaaegu terve minu aastakäik kandis Stalini ajal teenitud karistust! Kõik Wikmani poisid olid vangis!”

“Nojah, sa lihtsalt kasvasid sellises keskkonnas, sa pole ise süüdi!” ütlesin mina ja patsutasin oma vana sõpra hellalt õlale. Päike tuli jälle välja.