Tuntud räppar 50 Cent andis lihtsa, kuid väga hea sõu
Räppar 50 Centi (kodanikunimega Curtis J. Jackson) kuulsus sai alguse tänu Eminemile ja Dr. Drele. Ta on üks moodsal ajal enim müüdud hiphopartiste, temast on valminud raamat, paar filmi ja videomäng.
Ja muidugi ei saa unustada neid üheksat kuulihaava ning tülikiskumisi oma kolleegidega ajakirjanduse veergudel. Ise ütleb räpiguru, et lisaks sellele, et on “üks kuradi hea räppar”, teab ta, kuidas ennast turustada.
Ambitsioonikas kollektiiv
G-Unit on lisaks oma esinimele 50 Centile paisanud räppmuusika lettidele veel mitu teistki nime, nagu Young Buck ja Lloyd Banks ning rühmitusest sõjaga lahkunud The Game.
Osaliselt on see kahtlemata agressiivsus ja provokatiivsus, mis on Curtis J. Jacksonist teinud maailmaklassi kuuluva staari, kelle nime ja mõningaid laule teab ka see, kes pole kunagi ühestki 50 Centi laulust vaimustunud olnud. Meelelahutusäri ühe säravaima muusikahiiu siia saabumine oli ootamatu.
50 Cent andis väga hea kontserdi. Ligi poolteist tundi kestnud sõul kõlasid muu hulgas laulud tema peatselt ilmuvalt albumilt “Curtis” ning esimeselt edukalt kauamängivalt “Get Rich Or Die Tryin”.
Ei bändi ega tantsijaid
Lauluväljakule kokkutulnud inimmassi pani kaare all räpirütmis hingama kohalikest hiphopässadest koosnev A-Rühm. “Tõstke kõik oma New Era nokkmütsid kõrgele,” kamandas G-Enka lavalt ja pea pool lauluväljakut lainetas hetkeks.
50 Cent tuli lavale koos hypeman (mees, kes artisti esinemise ajal üles kiidab ning annab talle puhkepause) Tony Yayoga G-Unitist. Ei hiigelekraane, tagumikku väristavaid tantsutüdrukuid ega keerulist lavavalgustussüsteemi. Arvati, et äkki on mingi bänd. Ei. Polnud ühtegi niinimetatud lisandit peale DJ, kes tulistas oma sämplerist vahetpidamata.
Kõik oli ülimalt lihtne. Meelelahutaja, kelle esinemisele tuli nähtavasti isegi kasuks see, et laval polnud ühtki muud visuaalselt kütkestavat objekti, hoidis publiku silmad vaid endal.
Vahepeal pidi kuulikindel MC küll maika korraks seljast võtma, sest rahvas hakkas hüppamisest väsima ja vaja oli uut süsti.
Siia saabunud artistide päheõpitud kohustuslik eestikeelne fraas kõlas tema suust nagu riimiosa kuskilt laulust – es-ti, es-ti, es-ti. Ta ei andnud hetkekski armu, aeglustades tempot, pigem süttis kulmineerudes. Oli lõbus, mänglev, lihtne ja hingega asja juures olev.
Fännid said elamuse. Uskumatud nentisid, et kontsert oli üks kõvemaid esinemisi, mida nende silmad on näinud. Jäävad veel need, kes alati virisevad.
