Tüvirakkudest said tülirakud
Oma kodumaal muutus ta paari aastaga korealaste kõrgtehnoloogiliste püüdluste võrdkujuks. “Ta on meie rahvuslik rikkus,” põhjendas lennufirma Korean Air, kui teadlasele ja ta naisele kümneks aastaks tasuta esimese klassi piletid kinkis.
Imettegev tüvirakk
Tema juhitud teadlaste rühm tootis 2004. aastal esimesena maailmas tüvirakke inimese kloonitud embrüotest. Tuhanded Korea naised teatasid seepeale oma soovist saada munarakudoonoriks.
2004. aasta veebruaris avaldas ta esimesena maailmas artikli inimese embrüonaalsete tüvirakkude liini loomisest täiskasvanud raku tuumast. Tänavu augustis teatas ta ajakirjas Nature, et tal õnnestus kloonida koer, afgaani hurt Snuppy, kelle pilt pandi ajakirja Time esikaanele.
Selle aasta oktoobris avati Korea valitsuse 132 miljoni dollari toel tema uus labor. Ajakiri Scientific American nimetas oma detsembrinumbris korealase tööd selle aasta 50 silmapaistvaima saavutuse seas.
Möödunud nädala neljapäeval, 24. novembril teatas üks Lõuna-Korea geneetik, et astub laborijuhataja kohalt tagasi. Ning tunnistas, et oli valetanud küsimuse peale, kust ta sai oma teadustööks inimese munarakud. Tegelikult kasutati 2002. ja 2003. aasta uuringutes munarakke, mis saadi kahelt labori allastme töötajalt. Ning 20 naiselt osteti munarakud hinnaga 1400 dollarit tükk.
Jutt on ühest ja samast mehest. Tema nimi on Hwang Woo Suk. Ta töötab Souli riiklikus ülikoolis. Lisaks oma hämmastavale edule embrüonaalsete tüvirakkude liinide tootmises on ta ka ülihea näide, et illustreerida olukorda selles väga segases teadusvaldkonnas, kus ülikõrged ootused on segi eetiliste tõketega nagu hernes, oder ja hapupiim kamas.
Tüvirakk on imerakk, mis emakas võib muutuda mis tahes 200 vajalikuks eri liiki rakuks, millest meie keha koosneb. Vererakuks, ajurakuks, maksarakuks, närvirakuks. Pole siis ime, et teadlased unistavad ajast, mil kahjustatud organite ravi seisneks vastava tüviraku lisamises. Ning ootamises, millal see oma töö teeb. Nii saaks ravida ajuhaigusi nagu Parkinsoni tõbe, südamepuudulikkust, selgroovigastusi, neerupuudulikkust
Kuid kust saada tüvirakke? Täiskasvanud inimese kehas on neid valvel õige mitmel pool (vt graafik), et sekkuda tõve või siis vigastuse korral ja hakata tootma vajalikke rakke. Kuid need on ikka täiskasvanud inimese tüvirakud, mis ei pruugi olla just kõige parema kvaliteediga. Ning need rakud ei sobi kogu rakupaljususe tekitamiseks. Iga liiki tüvirakk toodab sama liiki rakke. Eelprogrammeerimine on juba tehtud.
Parim on kõige alguses. Viie päeva jooksul, kui viljastunud munarakk on jagunenud vaid mõneks rakuks, võib sealt saada imettegevaid tüvirakke, mis on võimelised muunduma mis tahes vajaminevaks rakuks. Ole vaid mees ja oska neile ette näidata, milleks muunduda.
Kust tuleb muna?
Novembris 1998. aastal teatas Wisconsini ülikooli teadlane James Thomson, et tal õnnestus saada haigla teistest protseduuridest üle jäänud embrüotest rakke ja neid paljundades luua alus esimesele inimese embrüonaalsele tüvirakuliinile. See lõi laineid kogu Ameerikas, mitte ainult teadlaste seas. Kirik, poliitikud, palgalised ja isehakanud eetikud küsisid, kes vaikselt, kes lärmakamalt, väga olulise küsimuse: aga kust need embrüod tulevad? See, et kehavälisel viljastamisel jääb neid hulgi üle, ei lohuta kedagi.
Jah, munaraku võib viljastada katseklaasis – nii nagu viljatuse all kannatavate paaride puhul seda tehakse. Kuid ikkagi tuleb munarakk mõnelt naiselt saada. Ja embrüoks ehk potentsiaalseks inimeseks jääb see ka katseklaasis.
Praeguseks on riigid teinud ses osas erisuguseid otsused. Saksamaa on keelustanud mõnd liiki tüviraku uuringud. USA on seadnud piirid riigi rahastamisele, kuid laseb erasektoril käituda suhteliselt vabalt.
Ühendkuningriik, Korea ja Singapur on kehtestanud kõige lõdvemad piirid ja tõusnud tüviraku uuringute keskuseks, tõmmates endale tippajusid ka USA-st. Eesti seadused kalduvad viimase kolme poole.
Lugu pajatatakse lihtsalt, tüvirakke aga lihtsalt ei paljundata. Ammugi ei saa neid lihtsal moel elus hoida. Vahel tuleb neid säilitada näiteks hiire embrüost võetud rakkude peal. Kord päevas tuleb neid sööta. Paljunenud koloonia õigel ajal laiali jagada, et ülerahvastust ei tekiks. Ja iga kahe nädala tagant elustav hiirerakkudest padi ära vahetada.
Kui kerge või raske on rakuliini elus hoida, sõltub selle liini enda omadustest. Mõned hiirte toetust ei vaja. Kuid need on uued liinid ja nendega USA-s riigi raha eest katsetada ei tohi.
Woo Suk Hwang lõi Soulis korealiku fanatismiga toimiva ja inimese embrüonaalseid tüvirakke tootva labori. Tal oli selleks võtta piisavalt kogenud tehnikuid ja teadlasi, kes on olnud tegevad koduloomi kloonivas tööstuses. Hwangi laboris toodetakse iga päev üle 700 kloonitud sea või veise embrüo. Seitse päeva nädalas.
Ajakirjale National Geographic seletas Hwang varakevadel korealaste erilist kloonimisedu sellega, et juba varasest lapsepõlvest hakkavad nad toitu sööma pulkadega. Kõik Aasia elanikud söövad pulkadega, kuid üksnes korealased tarvitavad terasest pulki, mida on kõige raskem kasutada. See teeb nad suutlikumaks tillukese munaraku manipuleerimisel.
Küllap on põhjusi teisigi. Näiteks distsipliin. Ja Korea distsipliin tegigi Hwangile karuteene. Seaduse järgi pole keelatud kasutada alluvate munarakke. Kuid läänes on see hea tavaga tõkestatud. Ent konfutsiaanlikus Koreas ei tohi alluv ülemuse palvest keelduda.
Sama lugu on tasuga. 2003. aastal ei olnud Koreas keelatud naisele munaraku eest maksta. Nüüd on. Nii et seaduse järgi talitas Hwang õigesti. Maailma silmis on ta aga kahjuks petis. Kahjuks seepärast, et tegi juba niigi pingelise teadusvaldkonna nagu embrüonaalsete tüvirakkude uurimine ja võimalik kasutamine seda on, veelgi kaitsetumaks võimalike võltsmoralistide surve ees.
Kuidas asi ka ei lõpeks, Hwangi laboris on tehtud fantastilist tööd. Seal on suurendatud embrüonaalsete tüvirakkude paljundamise tulemit kümnekordselt. Seal on välja töötatud 11 tüvirakuliini, milles munarakus on eri inimeste naharakkude tuumad. Need liinid võivad aidata ravida näiteks selgroovigastusi ja suhkruhaigust.
