Ühe jaoskonnaarsti meenutused

1959. aasta suve lõpul istusin Märjamaal bussi, et sõita Kullamaale, kuhu olin määratud jaoskonnaarstiks. Lugu ise oli lühidalt järgmine...

Üli­koo­liõpin­gu­te ajal võtsin osa na­ha- ja su­gu­hai­gus­te väit­lustöö­dest, üliõpi­las­rin­gist jne. Ar­ves­ta­des ülal­too­dut, suu­na­ti mind tol­leaeg­se Kuu­da lep­ro­soo­riu­mi peaars­tiks. Sõit­sin ko­ju ja tea­ta­sin isa­le, et olen nüüd täh­tis mees, saan roh­kem pal­ka kui mi­nis­ter. Tol ajal oli tao­lis­tel koh­ta­del hul­ga­li­selt soo­dus­tu­si.

Isa jutt oli sel­ge: „Kui sin­na töö­le lä­hed, ära ko­dus enam nä­gu näi­ta.” Sel­le­ga oli asi la­hen­da­tud ja sõit läks Kul­la­maa poo­le. Buss oli pun­gil täis, jut­tu oli pal­ju. Kui olin Kul­la­maa­le jõud­nud, olid mul tea­da kõik seal­sed uu­di­sed. Mär­ja­maal te­gin vi­sii­di ka Mär­ja­maa peaars­ti Har­ri Bru­de­li juur­de, kes oli vä­ga hea ki­rurg ja abi­val­mis kol­leeg.

Kus see Kul­la­maa täp­selt on, ei tead­nud ka Har­ri. Ta ütles: „Is­tu bus­si pea­le, sõida ko­ha­le. Sea en­nast sis­se ja ma tu­len sind vaa­ta­ma.”

Jõud­nud ko­ha­le, leid­sin eest laia­li kis­tud haig­la­hoo­ne, mi­da oli ju­ba aas­taid re­mon­di­tud. Haig­la­par­gis pur­ju­tas ki­rev selts­kond ee­sot­sas kol­hoo­si asee­si­me­he­ga. Nen­dest sain ja­gu.

Kah­juks ei lei­du­nud esial­gu ühte­gi haig­latöö­ta­jat, per­so­nal koos­nes põhi­li­selt ko­ha­li­kest ela­ni­kest, kel oli su­veajal ko­dus tööd pal­ju.

Lõpuks leid­sin kaup­lu­se­ju­ha­ta­ja Lju­da abil Il­se, ko­katä­di Nap­pu­se Lii­si ja velsk­rid. Il­se oli ini­me­ne, kes mind edas­pi­di igat­pi­di ai­tas. Õh­tuks õnnes­tus lei­da ars­ti­riis­ta­de kapp, si­du­mis­laud jne. Järg­mi­sel hom­mi­kul võtsi­me ju­ba hai­geid vas­tu. Osa ini­mes­test tu­li vist vaa­ta­ma, mis mees see uus arst on, kuid oli ka tõsi­seid hai­gu­si. Hai­gu­sed olid na­gu ik­ka maa­rah­val: iga­su­gu reu­maa­ti­li­sed prob­lee­mid, ve­rerõhktõbi, see­det­rak­ti­hai­gu­sed, när­vi- ja li­has­va­lud, pi­sit­rau­mad. Pal­ju mu­ret oli va­raea­lis­te las­te­ga. Haig­la re­mont õnnes­tus siis­ki suur­te pin­gu­tus­te­ta lõpe­ta­da. Kümne­ko­ha­li­sest maa­haig­last sai 25-ko­ha­li­ne haig­la, kus oli et­tenäh­tud ise­gi kolm sünni­tus­voo­dit. Neid läks siis­ki vä­he va­ja. Üks sünni­ta­ja os­kas tul­la täp­selt jõulu­laup­äe­val, õnneks läks kõik häs­ti. Vae­valt oli­me as­ja­ga hak­ka­ma saa­nud, kui tu­li sa­ni­tar ja tea­tas: „Üks tu­leb veel, vist on vii­ma­se vee­ran­di peal.” Tre­pi peal kuk­kus aga „sünni­ta­ja­l” müts peast ja vas­tu vaa­tas ko­ha­li­ku kok­kuost­ja Il­ma­ri õnne­lik nä­gu 150-ki­lo­se ke­ha ot­sas.

Kul­la­maa haig­lat ai­tas tol­le-aeg­sest ter­vis­hoiu­mi­nis­tee­riu­mist A. Gold­berg, kes oli Kul­la­maa saa­dik ja käis tih­ti Kul­la­maal. Haig­la sai pruu­gi­tud rönt­ge­nia­pa­ra­tuu­ri, mis mõnin­gal mää­ral hõlbus­tas tööd, la­bo­ri­sead­meid. Töö­le asus ham­baarst.

Kord kiit­sin mi­nist­ri­le uh­ku­se­ga re­mon­di­tud köö­ki, kus sai ka dia­bee­ti­ku­te­le süüa te­ha, toit oli hea. Mi­nis­ter vaa­tas rin­gi ja ütles: „Sul pais­tab pä­ris hea toit ole­vat, vaa­ta kui ilu­sad suu­red kärb­sed on köö­gis.” Va­ju või hä­bi pä­rast maa al­la!

Tööd oli pal­ju: igap­äe­va­ne am­bu­la­toor­ne vas­tuvõtt, päe­vas vi­sii­dil 20–40 hai­get, ko­ju­kut­sed jne. Et­te tu­li nii õnnes­tu­mi­si kui ka ebaõnnes­tu­mi­si. Puh­kep­äe­vi ei saa­nud, asen­da­jaid pol­nud, maa-arst pi­di ole­ma kät­te­saa­dav ka laup­äe­val ja pühap­äe­val.

Ame­tiühin­gu­te kaits­vad sea­du­sed pol­nud just eri­ti moes. Ras­ku­si oli trans­por­di­ga. Mär­ja­maa haig­lal oli kaks veo­ma­si­nast ümbe­re­hi­ta­tud au­to­lo­gu, Tal­lin­na ra­via­su­tu­sed maa­hai­geid eri­ti vas­tu võtta ei taht­nud.

Jõe taha visiidile

Ühel päe­val tu­li sõita Tee­nu­se jõe ta­ha vi­sii­di­le. Jõe äär­de viis kol­hoo­si veoau­to, sealt eda­si sõit­si­me paa­di­ga üle jõe. Suu­re kar­ju­mi­se pea­le pe­re­mees kuu­lis meid ja tu­li vas­tu. Vaa­tas ja küsis: „Kas arst ei tul­nud­ki?” Pal­mok­sa Hel­mut pu­nas­tas ja vii­tas mi­nu pea­le. Tal oli sel­jas uus nahk­ta­gi, ja­las sää­ri­kud. Mul oli sel­jas haig­la va­ti­jo­pe ja ja­las kum­mi­kud. Sain aru, et mit­te riie ei ri­ku meest, vaid teeb ini­me­se. Käi­sin seal pe­res hil­jem kor­du­valt pe­re­naist punk­tee­ri­mas ja sain pe­re­rah­va­ga heaks tut­ta­vaks.

Tol ajal pol­nud Kul­la­maal veel rii­gie­lekt­rit, haig­latöös ka­su­ta­ti õli­lam­pe. Tä­nu ühe­le hai­ge­le (Mär­ja­maa mees Kan­gur) pan­di haig­la kar­tu­li­keld­ris­se „naf­ta kuum­peapütt”, na­gu rah­vas ni­me­tas. Elekt­rit sai haig­la, hil­jem and­si­me voo­lu ka loo­maars­ti­le, kaup­lu­se­le ja ki­ri­ku­le. Vii­ma­ti ni­me­ta­tu­le vää­na­sin kõve­ma hin­na, mil­le eest sain vas­tu ni­na.

Kul­la­maa kul­tuu­ri­ma­jas esi­ne­sid ise­gi küla­li­se­si­ne­jad. Mo­to­ris­tiks oli ko­ha­lik ta­lu­mees Kitsmär­di Ott. Üks­kord pa­lu­sin en­ne eten­dust Ot­ti, et elek­ter kind­lus­ta­tud oleks. Esi­me­se vaa­tu­se ajal oli, siis ka­dus. Jook­sin haig­las­se, Ott oli üle­pea­kae­la tah­ma­ne, vä­ris­tas hoo­ra­tast ja ütles: „Ei lits enam käi­ma ei lä­he.” Ja ei läi­nud­ki.

Tol ajal ei soo­vi­nud kee­gi üldi­selt üli­koo­li lõpe­ta­nu­test maa­le min­na. Kah­juks olid ka tol­la­sed noor­te ars­ti­de tead­mi­sed fi­nants­ma­jan­du­se koh­ta nõrgad. Mä­le­tan üht ilu­sat sügisõhtut, kui pi­da­si­me ars­ti­ma­jas kar­tu­livõtmi­se tal­guid. Kui­das maa­rah­vas pi­du peab, peaks igaüks tead­ma. Äkki as­tus sis­se lühe­mat kas­vu so­liid­ne mees­te­rah­vas ja tea­tas, et te­ma on ra­han­dus­mi­nis­tee­riu­mi re­vi­dent. Nai­sed pa­lu­sid ka re­vi­den­di pi­du­lau­da. Esial­gu ta keel­dus, kuid pä­rast ütles, et na­gu­nii ma­ga­da ei saa, ja tu­li meie lau­da. Kont­rol­li­mi­se käi­gus sel­gus, et olin kõigi­le pal­ka maks­nud. Ka sel ajal, kui haig­la re­mon­dis oli. Re­vi­den­dil hak­kas meist na­tu­ke kah­ju ja ütles: teh­ke kol­me päe­va jook­sul se­le­tus­ki­ri, mis tööd haig­la­rah­vas te­gi, kui haig­la ei töö­ta­nud. Meie nai­sed olid tra­gid ja se­le­tus läks õigel ajal tee­le.

Mõne päe­va pä­rast he­lis­tas re­vi­dent ja ütles, et asi on la­hen­da­tud. Lõpuks küsis, kas ma ise ka se­le­tust lu­ge­sin. Meie ju­tu jär­gi oli­me ühte puu­rii­ta ühest ko­hast tei­se koh­ta tõst­nud 176 kor­da ja kor­ja­nud nii pal­ju mar­ju, et neist jät­ku­nuks kõigi­le Bal­ti­maa­de haig­la­te­le.

Kul­la­maal oli to­re rah­vas.

1963. aas­tal le­vi­sid ju­tud jär­je­kord­sest ra­joo­ni­de ümber­kor­ral­du­sest. Tol­leaeg­ne Mär­ja­maa ra­joon ka­du­vat, Kul­la­maa haig­la lik­vi­dee­ri­tak­se. Mul­le teh­ti et­te­pa­nek asu­da Haap­sa­lu haig­la peaars­ti ame­ti­ko­ha­le kas või aju­ti­seks. See aju­ti­ne aeg kes­tis 20 aas­tat.

Kommentaar

Toomas Vilosius

Haapsalu haigla peaarst 1985–1994

Madis oli oma ajastu absoluutne maksimalist. Tänu talle valmiski ju Haapsalu haigla juurdeehitus. Kui mina noore arstina 1. augustil 1978 Haapsallu jõudsin, tegutses haigla veel De la Gardie lossis, kuid uue haigemaja ehitus juba käis. Piltlikult öeldes õmbles Madis ülikonna mitte nööbi, vaid suisa püksinööbi külge. Toona, kui juurdeehitust alustati, vohas ju tohutu bürokraatia ja ehitusmaterjali nappus, kuid tema läbis kõik need takistused edukalt. Siis, kui uus maja oli lõplikult valmis, kergitas ta kaabut, ütles: „See maja on teile.”, ja läks ise Tallinna tervishoiuosakonna juhatajaks. Ja olgem ausad, Läänemaa haigla teeb ju tänini edukalt tööd samas majas ja ruumi on seal siiani parasjagu.

28. mail sai loo autor Madis Martinson 75-aastaseks.

Palju õnne!