"Ma olin teistest kaks-kolm aastat noorem ja mind kasvatati," tunnistab Jaanus Nõgisto. "Olin Julkast nii sisse võetud, et see kippus bänditööd segama. Mis muud üle jäi, kui võeti otsus vastu ja protokolliti ära."

Nõgisto kinnitab, et ta oli Ruja tegemisest nii sisse võetud, et käis koolis (37. keskkool) nagu juhtus, aga sellest hoolis küll, et paralleelklassi tüdrukud olid kõik tema kui üle kooli poisi ees sillas.

Nõgistole andis isa päeviku Yoko

Alenderi ääretult põhjaliku päeviku sai Nõgisto äsja Yoko Alenderi käest. Praegu kirjutab Peeter Sauter selle ja bändiliikmete mälestuste põhjal mahukat raamatut, mis varsti ilmuvale viiest laserplaadist koosnevale Ruja kogumikule juurde pannakse.

"Nii paks (silma järgi oma 5 sentimeetrit) ja A-4 formaadis, noh nagu masinakirjaleht," näitab Nõgisto. "Ruja uus müüt."

Urmas Alender tunnistas laval ainult musta ja valget. "Ta oli kas suurepärases tujus või tõsises masenduses," ütleb Nõgisto. "Kuid tema päevik üllatab ehk just selle poolest, et on täiesti kiretult kirjutatud. Ei mingeid omapoolseid kommentaare ega arvamusi - kõik täpselt nagu oli. Ühes kohas on küll: Jaanus jamas kitarriga kuus tundi, mina sain alles kell kaks öösel laulma. "Aga mida teha, olin just uue kitarri saanud ja nõudis harjumist enne lindistamist," vabandab ta tagantjärele.

Kirjas on, kuidas Nõgisto algul kõvasti ja valesti mängis ja Rannap käratas: "Kao siit, et ma enam sind ei näeks." Oli 5. juuni 1973, kui Nõgistot, uut kidramängijat, veel tsekiti ja kontrolliti.

Miilitsa ja KGB haardes

"Noh seal on ka - algul päris avalikult, aga siis juba pisut kodeeritult - kirjas, palju kontserdi pealt teenisime. Me veel kartsime, et järsku satub tollase majandusmiilitsa, SORVVO, kätte. Meie punkt oli ju 4,5 rubla. Tegelikult tuli ikka kogu kontserdi kassa kätte, miinus vahendaja tasu. Tahtsimegi, et Rein Lang, kelle elu kah kolm aastat Ruja äripoolega seotud, oleks Sauteri raamatu jaoks kirjutanud peatüki "Kontsert kui kriminaalkuritegu", aga tea, kas jõuab valmis," räägib Nõgisto.

Alenderi päevikust nähtub, et SORVVO mehed käisidki mitmel korral uurimas, et mis raha too Kalevi Jahtklubi ansambel kokku ajab.

"See oli üsna anekdootlik, kui Ilmar Moss, tollane Tallinna kultuurivalitsuse ülem, hilisem asekultuuriminister, meie "Läänemere lained" 1977. aastal keelas. "Sel on nõukogudevastased sõnad, mängite instrumentaalvarianti," käratas Moss. Ma tundsin, kuidas kõrval istuva Naissoo jalg tõmblema hakkas - "Läänemere lained" on Juhan Liivi luuletus, mis pagana nõukogudevastasust saab seal olla," räägib Nõgisto.

Kõik selle on Alender värviliste pliiatsitega kaunis trükitähtedega kirjas päevikusse jäädvustanud.

Ruja oli riigikukutajalik ansambel. 1974. aasta suvel võeti Nõgisto kodunt kinni ja veeti Pagari tänavale. Kõige esmalt esitleti tulevikuvisiooni: kuni seitse aastat vanglat pluss asumine. Siis hakati pärima kahtlaste Rannapi, Alenderi ja riigivastaste raamatute levitaja Jüri Lina kohta. Nõgisto väidab, et pärast seda hakkas Rannap kartma ning eemaldus ansamblist enda muusika ja oma bändide poole.

Kuid Ruja ise pidas teda ikkagi Õpetajaks suure algustähega.

Metsamaa käest hangiti marku

Esimese lääne kitarri, Maya, saab Nõgisto muide alles 1978. aasta suvel, vahetab selle peagi Gibsoni koopia vastu - ja üürikeseks ristuvad tema ja Alenderi teed Mait Metsamaa omaga.

"Ostsime Alenderiga Viru ümber töllerdavatelt ärimeestelt (Metsamaa & Co) Soome markasid, et järgmiseks viieks aastaks 12keelse Yamato osta," on kirjas.

Alenderile oli Ruja kogu elu, peamine rahateenimisallikas. Kuid paradoks on selles, et just tema soovitas bändi viimaseks ärijuhiks Juri Altovi, kes algul tahtis Ruja "Georg Otsale"esinema munsterdada - aga Alender oli "nevõjezdnoi" - ning siis Venemaa avarustesse mängima viis. "Altov nõudis estraadlikku hevi ja tsirkust," on Nõgisto veendunud, kuid ansambel hääletas tol hetkel tema vastu.

Ka Alender.

Oli 1988. aasta. Praegu elus olevatest inimestest on Nõgisto Rujas mänginud kõige kauem, Rannapki vaid kuus aastat, kuigi tubli kolmandik bändi repertuaarist just temalt pärines.

Alender oli esimest päevast viimaseni ja on kirjutanud oma päevikusse nii selle, kuidas 1971. aastal Kultuuriparkide Direktsioonis kokku saadi, nimi valiti ja eesmärk määratleti kui ka lahkumiskirje 1988.

Ruja - Nõgisto, Garshnek, Kuulberg, Rull, Patte - oli viimast korda selles koosseisus laval kaks päeva pärast "Estonia" hukkumist 1994. aasta sügismarus ja andis hiljem oma kulu ja kirjadega välja laserplaadi "Must lind", mille müügist saadud tulu läks Urmas Alenderi tütrele, Yokole.

Bändiliikmed leppisid siis kokku, et sama nime all ei esineta enam iialgi.

Tõnis ERILAID

MEGA