Urve Arrak ei kipu Eestisse


Urve Arrak ei kipu Eestisse
----

Kunagi naljatasid Jüri ja Urve Arrak, et kui nende külalisraamat saab täis, tuleb elumuutus. Nali läks täide: 25 aastat koos elanud, lagunes perekond laiali. Hingelise tasakaalu kaotus viis Urve elama Los Angelesse.

Mõne aasta möödudes läks Arrakute vanem poeg Arno Kanadasse elama. Noorem poeg Jaan jättis Arrakute kodu Sõstra tänaval ja elab koos elukaaslasega Urve kodus ehk oma vanaema juures.

Oktoobris, kui Urve oli USA-st teist korda Eestis, küsis eksabikaasa Jüri, miks ta pole abiellunud. Aga nahakunstnik Urve Arrak on elumuutuse ja karjäärivalikuga rahul ega näe põhjust end kellegagi siduda.

Urve Arrak:"Elu nii radikaalne muutus oli raske, aga minule kui Tiigrile parim variant. Minu puhul ei tule üldse kõne alla korrata seda, mis kunagi oli. 1989. aastal, segasel ajal, tekkisid huvitaval kombel meil korraga väljakutsed - minul seoses Eesti päevadega Los Angeleses, Arnol Inglismaalt ja Jaanil Soomest. Mäletan, et istusime köögis laua ääres ja otsustasime, et on vaja lahtiste kaartidega mängida. Ütlesin, et mina ei tule tagasi, ja Arno ütles, et ei tule tagasi. Jaan ütles, et tema tuleb tagasi.

Viis aastat hiljem, kui esimest korda jälle kodumaal olin, mõtlesin endamisi: huvitav, kui Jüriga tänaval kokku saame, mis ütleb mu süda. Ja kui Jürit Vabaduse väljakul tõepoolest nägin, oli see nagu hümn elule. Tundsin, et süda on vaba valust ja et olen mõistusega kõigest üle saanud. Me võime Jüriga rääkida elust, inimestest, tema onust, kes mulle New-Yorgist iga nädal helistab. Aga tundub, et see on hoopis teine Jüri, kellega vestlen. Meie elatud elu oleks nagu film või loetud raamat.

Mõningad romantilised suhted L.A-s olid väljaelamiseks. Uute suhete najal iseendale millegi tõestamiseks. Sest minu ja Jüri lahutus baseerus ju sellel, et 25 aastat koos elanud, pole me iialgi sobinud."

25 aastat koos elada ja mitte sobida... Kõlab õõnsalt. Aga elu ilm armastuseta ongi täis tühjust.

"Kooselu polegi minu jaoks niivõrd probleem, see on põhimõtte küsimus. Ma olen vaba ja mul on valikuvõimalus. Ka pole mu elus praegu niisugust inimest nagu Jüri, keda kõrvalt vaadates tunnen, et ta on mulle armas. Võibolla olen seoses temaga liiga palju omandanud. Jüri ütles, et pole kõigest üle saanud. Mina seda ei ütleks, sest ühel hetkel tundsin, et rohkem kui romantikat vajan aega.

Kui ma olnule tagasi mõtlen, siis... Kui Jüri kurameeris ja öösel koju ei tulnud, polnud mul kunagi peas sellist mõtet, et tal keegi teine võiks olla. Võibolla seetõttu, et minu jaoks pole kunagi armastus olnud inimesest küünte-hammastega kinnihoidmine."

Selge, et armastus on kooselu peamine põhjus. Aga kui too peategelane puudub, saab elada ka hea sõbraga, kes ühtlasi garanteeriks majandusliku toimetuleku.

"Nõukogude ajal said Kuku klubis kokku kirjanik Lennart Meri, kunstnik Jüri Arrak ja näiteks keegi Klementi õmblusvabrikust. Toon selle näite, sest Ameerikas käivad erineva positsiooni ja intelligentsiga inimesed eri paikades ega kohtu isegi teatris. Nii et need mehed, kellega ühte kasti kuulun, liiguvad teistes salongides. Kui naine pole varakas ega enam noor, siis ta enamasti endale illusioone ei loo.

Töötan päevas kümme tundi. Kui koju jõuan, olen piisavalt väsinud. Armastan siis hoopis vanni minna. Küünlavalgus, muusika, lõhnastavad õlid ja väike vein sinna juurde – tunnen, et mul on endaga hea olla."

Läksid Eestist, kaasas vineerkast. Maha jäid ema ja kaks poega.

"Olin siis Nõmme Pioneeride Maja juhataja ja ringijuht, kui tehti ettepanek Ameerikas Eesti päevade ajal oma tööde näitus teha. See tuli äkki. Pea töötas nagu kohviveski, et korraldan Ameerikas laste tööde näituse, mille vastu ei saa Vene valitsusel ju midagi olla. Tellisingi suure vineerist kasti ja laste tööde vahele sokutasin omad ja paar Jüri maali. Mõtlesin, et ega toll seda ära jaga. Kõik läkski hästi. Olin ju astunud üsna libedale ja õhukesele jääle, kuna mitmed kodueestlased olid Ameerikas endast halva jälje jätnud. Aga abi tuli ikkagi sealsete eestlaste käest. Olin täiesti puupaljas, ei ühtegi tuttavat, kui Los Angelesse jõudsin. Aga kui suhtled tagamõtteta, ei taha kellegi raha ega varandust, aidatakse hea meelega.

Loe veel

Esimene aitaja oli ameeriklane, kes andis oma toa, kus ööbida sain. Suur abimees oli Ilmar Taska. Ütles, et tema õde Marje ei saa küll müüa minu töid, aga leppisime kokku, et Marje müüb neid kui oma töid. Mina tegin musta töö, nahkkarbi toorikud, ja Marje maalis mustri peale. Risti vastu sellega, mida siin tegin. Olin Taskale tänulik, sest mulle maksti hästi. See oli algkapital. Mis siis, et mõni nimetab seda pea peldikupotti pistmiseks."

Läksid Eestist, uhked riided seljas–ikkagi Hollywood.

"Kõrged kontsad, valge printsesslõikega mantel – sellisena astusin bussi, millega sõidavad neegrid viis tundi. "Welcome bussi pardale, proua," ütles bussijuht.

Mul polnudki lihtsamaid riideid ja eestlased ei julgenud minusugusele neid ka pakkuda: või proual teiste vanu kaltse vaja. Aga ühel olemisel Eesti Majas avastasid, et olen täitsa ladna kuju. Küsisid, kas tahan riideid. Muidugi tahtsin."

Vangerdasite välisilmas nagu malelaual. Arno startis Rootsist ja jõudis Kanadasse. Sina läksid L. A-st Torontosse. Seal elasite Arnoga mingi aja koos. Nüüd elad aga Portlandis ja Arno San Franciscos.

"Et elamisluba saada, emigreeris Arno Rootsi. Siis tegi üks vaimulik Arnole küllakutse Kanadasse. Kuna Arno on väga hoolitsev, hakkas ta pärast L.A. maavärisemisi muretsema ja kutsus mu Torontosse elama.

Juba Rootsis tegi Arno ehitusel rasket tööd. Aga Torontos riputas üles suured sildid: olen maailma parim aknapesija. Nii suutis ta oma kaks last ja töötu naise ära toita. Praegu elatub ta kunstist, mis on Ameerikas siiski erakordne. Aga Torontos elades läks meil tõesti kenasti. Üürisime stuudiokorteri, kus koos maalisime. Või siis tegin nahast karpe ja külalisraamatuid. Mul olid oma õpilased ja kuulusin kunstiorganisatsioonidesse."

Ja äkki otsustasite Arnoga Toronto jätta ja jälle nullist alustadaõ

"Torontol oli ka oma pahupool. Seal lagunes Arno perekond. Tema eksabikaasal on nüüd oma perekond ja ta elab Los Angeleses. Arno lapsed elavad ühes väikeses Kanada linnas. Isa tahab lastele võrdlemisi lähedal olla. Arnol on girlfriend Kati, kellega ta plaanib abielluda.

Samal ajal, kui üks sõber tegi Arnole ettepaneku San Franciscos koostööd tegema hakata, kutsuti mind Portlandi. Teiste arvates olime ikka hullud küll, aga pakkisime jälle asjad konteineritesse. Ja nüüd oleme kõik Vaikse ookeani ääres koos.

Kas ka teisel pojal Jaanil on kätt ja kunstiverd?

"Jaan on terava silma ja hea kujutlusvõimega, joonistab hästi. Neil oli galerii Tokko ja Arrak. Praegu on ta ärimees. Juba väikesena oli nii, et Arno vaatas, mis Jaan tegi, ja tegi paremini ära. Jaanil pole kunagi olnud seda kontsentreerumisvõimet mis Arnol. Arno võttis värvid, tegi esimese natüürmordi, kuigi keegi polnud õpetanud. Jüri vaatas kõrvalt: "Kurat, poiss, sa oled andekam kui mina!" See oli hinnang... Arno sündis, peaaegu et pintsel peos.

Kümnendas klassis tuli Arno välja ideega, et läheb õppima joonistamist. Jüri muigas: noh poiss, kui tahad, milles küsimus. Jüri pole kunagi mõelnud sundida lapsi maalima. Tavaliselt andis poistele hoopis võimaluse käteosavust arendada, et ikka naela seina lüüa oskaksid. Poiste tuba oli seetõttu alati laaste täis.

Lapsed, eriti Jaan, elasid meie peres tekkinud muutused raskelt üle. Isa oli Jaanile suureks eeskujuks ja see oli suur löök. Jaanil on nüüd kaks tütart, kes oma isa väga hoiavad."

Arnot ja Jaani tõmbas kõik idamaine. Huvi Oriendi kultuuri ja filosoofia vastu ühendas neid vendade Urbidega.

"Koos Jaaniga hakkasid nad juba ammu tegelema siiditrükiga. Tegema budistlikke kompositsioone ja kalendreid ning Toomase ja Tarmoga suhtlema.

Urbidega käime siiani läbi. Tarmo ja Toomas käisid meil külas L.A-s. Viimane kord olime koos Torontos, kui nad meile külla tulid ja paar ööd meie juures peatusid."

Kas uus Eesti ei meelita Arrakuid laiast ilmast tagasi koju?

"Siin tahetakse, et auto oleks viimase peal. Aga elatakse, nagu juhtub. Ameerikas olgu sinu kodu suur või väike, aga mugav. Ma keeran ainult ühte nuppu, et saada temperatuur, mida vajan. Põhiline on inimväärne elu, mitte demonstratsioon.

Inimesed ei kritiseeri nii palju ega piira end. Seetõttu on ruumi ja õhku edasi minna. Näiteks võib ka 90aastaselt astuda ülikooli."

Polegi seda lastehaigust, et neljakümneselt kisub juba vanaks ja naljalt tööd ei leia?

"Meil pole ankeetides seda kohtagi, kus vanust küsitakse. Töölepingus seisab kirjas, et tööle võttes ei tohi teha vahet, kas oled gei, lesbi või nõndanimetatud tavaline inimene... Selles mõttes ei tohi kedagi ahistada. Miks Ameerika on jõudnud nii kaugele, nagu on? Seal tehakse tööd, mitte ei mängita töötegemist. Sinu hind ei sõltu vanusest, vaid sellest, kuidas töötad ja mida oskad."

Marvi TAGGO

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare