USA teaduse tulevik kahe mehe pilguga

Kaks kuud pärast presidendiametisse vannutamist kutsus Barack Obama Valgesse Majja rühma teadlasi ja allkirjastas memorandumi, mis kuulutas: „Teadus ja teaduslik progress peab minu valitsuse otsuseid informeerima ja suunama.”

Obama lülitas oma valitsusse tippteadlasi, näiteks nobelist Steven Chu sai energiaasjade ja kliimasoojenemise nõunikuks. Kuid mis tulemused või tagajärjed sellel on olnud? Ja kas selline teadusmeelsus jätkub – olgu siis Obama või Romney valitsuses?

„Teaduse toetamine ei ole ainult rahastamine, see on avatud ja vaba uurimise toetamine,” kuulutas Obama. Teadlased vaimustusid, sest eelmised kaheksa aastat olid nad kurtnud, et George W. Bush politiseerib teaduse üle. Vaimustus jahenes ajapikku ja eriti majanduskriisi saabudes. Obama näitas end poliitilise pragmaatikuna, keda huvitavad tagasihoidlikud saavutused enam kui lend Kuule, iseloomustab teaduspoliitika ekspert Roger Pielke.

Sestap saab Mitt Romney kuulutada, et Ameerika juhtpositsioon kosmoses on haihtumas, ja ta lubab tugevdada kosmilist julgeolekuprogrammi.

100 000 õpetajat juurde

Ajakirja Scientific American andmetel on USA 15-aastased õpilased 66 riigi seas matemaatikas 31. kohal, teaduses 23. kohal. Sestap lubab Obama ette valmistada lisaks praegu ettenähtud hulgale veel 100 000 teaduse ja matemaatika õpetajat, kes järgmisel kümnendil õpetaksid välja miljon teadlast, inseneri, tehnoloogi ja matemaatikut.

Romney aga vaidleb vastu, et Ameerika kulutused ühele õpilasele on maailma esirinnas, tulemus aga ei vasta sellele. Põhjuseks on, et õpetajate ühingud kulutavad miljoneid dollareid enda, mitte õpilaste huvide kaitsmiseks, kaitsevad status quo’d, mitte innovatsiooni.

Esiplaanile tuleb seada õpilaste huvid. Romney arvates tuleb reformida immigratsioonisüsteemi, et ligi tõmmata parimaid ja eredaimaid. Ta lubab suurendada vanemate valikut ja hinnata õpetajaid tulemuste järgi.