Ütle mulle, mis kohvi sa jood...
Le Bonaparte’ kohvik
Espressot valmistatakse küll, kuid macchiato on kohvikus veel vähetuntud sõna.
Restorani Le Bonaparte’ eesruum on üks mõnusamate saiadega kohvik vanalinnas üldse. Natuke prantslaslik, natuke kodumaine, ehkki suures osas just vanalinnas elavate välismaalaste kohvijoomispaik. Arutame kolmekesi, Angeelika, Lia ja mina, et sedamööda, kuidas paremate kohvipaikade arv Tallinnas kasvab, on mõtet hakata rääkima ka masinakohvi kvaliteedist. Koguni mõlemast küljest, sest ühtviisi oluline on see, missugust kohvi baaridaam e barista meile valmistab kui see, millist kohvi me ostjatena üldse küsida oskame.
Espresso puhul loeb
crema kord
Tellime esmaprooviks kõigile espresso. Seda oodates pistab Angeelika süles istuv väike Mark põske suhkrutüki – kah test. Tükksuhkrut on laual valget kui pruuni nagu olema peabki.
Ettekandjat ega esimest kohvi ei tule kaua oodata. Angeelika ja Lia liigutavad espresso tassis cremat e kreemikorda. See on üks ülimalt oluline espresso taseme näitaja. “Crema on tegelikult ikka väga ilus,” imetlevad Angeelika ja Lia kui ühest suust. Klaas külma vett, mis siia juurde kuulub, tuuakse meile kohe.
Kui küsime ettekandjalt, mis sorti kohvi pakutakse, ei oska ta kohe vastata, kuid lubab uurida. Järgmisel korral laua juurde tulles saame teada, et see on Arabica kohv firmalt Molinari.
Pärast kohvikoolitust teame päris hästi, mida kohvi puhul vaatama peab. “Üsna sageli on crema kiht espressol hõre,” muretseb Angeelika, “see kaob ühe minutiga ning kui seda pole, on kohv tehtud valel meetodil.” Espresso maitsega jääme rahu-le – hapukas, magus ja mõru – need kolm maitset peavad õiges espressos olema.
Teenindus on tähelepanelik, mitu korda käiakse küsimas, mida soovime. Ainsad miinused on jalge all vihisev välisuksest tulev külm õueõhk ja koogitükk, mida soovisime Angeelikaga pooleks jagada. Kook tuuakse mulle, Angeelika peab ootama. Oma koogitüki saab ta alles pärast mitmekordset üleküsimist.
Saiad, koogid ja kohvikujutt
Espressolisandid on tuntud oma headuses – kohapeal valminud pruunid küpsised. Arutame siinsete saiade üle. “See või maitse on imeline,” ütleb Angeelika. Kiidame Liaga takka. Minu teada ei lisata siinse pagaritöökoja toodetele ka konservante e toodang on naturaalne. Ka saab siit aeg-ajalt kaasa osta tainast. Meie arvates võiks iga kohvik, kes saiu müüb, pärmitainast kaasa müüa – sellel oleks ostjaid küll ja kui palju hoiaks koduköögis aega kokku! “Siin on Tallinna parimad saiad,” ütleb Lia, kelle meelest on minule liiga suurtena tunduvad küpsetised just selle koha hõng. Olgu, uus kohviring. Cappuccinot võtame kindlasti. Kas teil macchiatot on? Ettekandja ei tea, mis selle nime taha peitub, aga lubab küsida. Üks latte, üks cappuccino, üks macchiato, üks americano. “Selle koha puhul eeldaks, et macchiatot e piimavahuga espressot ikka teatakse,” märgib Lia pisut kriitiliselt.
Muidugi võiks olla laual ka menüü, mis kohvijooke saadaval on.
Americanol e vanal heal mustal kohvil on tunda kvaliteetse oa maitset. Caffe latte tuuakse Liale. “Latte on siiski väga hea,” tõdeb Lia, kui on kohvi maitsnud.
Cappuccino ja macchiato vaht on pisut kuiv, mis teeb maitse puiseks. “Piimavaht võiks kreemjam olla, mitte nii kuiv,” leiab Angeelika, macchiatot maitstes ja lisab, et kohv iseenesest on õige ja hea.
“Huvitav, kas nad teevad kohvi tavalise või pastöriseeritud piimaga,” uurib Angeelika. “Pane tähele, ta teeb seda Millaga, muidu tal ei oleks seda pakki kõrval,” viitab Lia baaridaami poole.
Lõpuks õhutab Angeelika Liat napoleonikooki maitsma. Selle suhtes oleme kõik natuke kriitlised: varem oli parem. “Keedukreemis on liiga palju tärklist,” teab Angeelika joonelt. Ülejäänud kohvikõrvasega jääme rahule. Õhutan veel kõiki küpsiseid, trühvleid ja piparkoogitainast kaasa ostma. Meie esimene ekspertiis saab hindeks üsna hea ning oleme rõõmsad oma panuse üle Tallinna kohviku- ja kohvikultuuri ülesäratamisel.
Kohtume järgmisel korral, aga kus, seda veel ei ütle.
