Uueks pereliikmeks saab kass

Kassi perre võttes tuleb veenduda, et kodu on piisavalt turvaline, ja unustada lood kassi piimalembusest.

Kassi on küll oluliselt lihtsam pidada kui koera – hiirekuningaga ei pea väljas käima, ta võib palju pikemalt üksi olla ega nõua ilmtingimata dressuuri –, kuid peab arvestama, et ta on äärmiselt enesekeskne. Kassid ei püüagi meile meeldida. Neile piisab, kui esmased vajadused – soe tuba, toit ja rahulik õhkkond – on rahuldatud, ja inimesega suhtlevad nad vaid siis, kui heaks arvavad.

Kass saab edukalt hakkama ka väikeses korteris. Linnatingimustes on kassi omapäi õue lubamine seotud suurte ohtudega: auto alla jäämine, kaklused teiste kassidega, lihtsalt kaduma minek.

Kui kassivõtmise soov on kindel, tuleb läbi mõelda, kust kass hankida. Paljud kassid tulevad küll ise, aga üha rohkem võetakse plaanipäraselt tõukasse. Sageli hangitakse kassipoeg või ka täiskasvanud kass turvakodust või varjupaigast. Tundmatu päritoluga kassipoega, aga ka täiskasvanud kassi peaks näitama loomaarstile, sest tänavakass võib kaasas kanda tervet elukooslust: seened (nn kassihaigus), kõrvasügelislestad, kirbud, ussid.