Üürihinnad veerandi võrra langenud
Kuna pangad on langetanud eluasemelaenu omafinantseeringu määra ning alandanud laenuintresse, on senistel korteriüürijatel kasulikum sõlmida laenuleping ning saada ise kodu peremeheks. Seetõttu ongi paljud perekonnad otsustanud üürikorterid maha jätta ning osta endale kodu.
Kui laenubuum ning sellest tingitud nõudluse kasv on teinud hinnatõusuga korterite müüjad õnnelikuks, siis üürikorterite omanikud on püstihädas lojaalsete üürnike leidmisega. Praegu on Tallinnas pakkumisel 500 ringis eri suuruse, hinna ja kvaliteediga üürikorterit. Ligikaudu pool neist asub kesklinnas, kus korterite väljaüürimine on kõrgema hinna tõttu magalarajoonidest tunduvalt raskem. Viimaste suur osa-tähtsus on tingitud sellest, et kinnisvarasse investeerivad inimesed paigutavad raha eel-kõige kesklinna korterisse ning soovivad seda tootma panna. Seetõttu on sealsete korterite üürihinnad langenud ka enim – umbes 25 protsenti.
Üürnike eelistused aastatega muutunud
Kui näiteks aastatel 1999– 2000 maksis südalinna kivimajas asuva 3-toalise korteri üürimine 8000–9000 krooni kuus, siis praeguseks on selle üürihind langenud 6000–7000 krooni tasemele. Kesklinna suurt hinnalangust põhjendab osaliselt ka asjaolu, et viimase paari aasta jooksul on sinna ehitatud hulganisti uusi korterelamuid, milles asuvaid kortereid paljud omanikud üürile soovivad anda. See raskendab omakorda vanemate elamispindade väljaüürimist, sest hinnavahe ei ole väga suur.
Üürnike vähenemine ning sellest põhjustatud hindade kukkumine pole siiski ainus, mis üüriturul juhtunud on. Märkimisväärselt on muutunud ka üürnike soovid.
Kui veel mõned aastad tagasi oli keskmine üüriperiood aasta, siis praegu väheneb nii pikaks ajaks lepingut sõlmida soovivate üürnike hulk pidevalt. Üha enam otsitakse korterit vaid mõneks kuuks – need on inimesed, kel majaehitus pooleli või soetatud korteris alles tehakse remonti. Seetõttu on hämmastav üürileandjate vastumeelsus lühiajaliste üürnike suhtes. Ühelt poolt on küll mõistetav, et soovitakse stabiilset ja pikaajalist üürnikku. Samas peaks turu madalseisu arvestades olema üürileandjad tunduvalt paindlikumad ning vastu võtma sellegi vähese, mis pankade intressisõjast neile alles on jäänud.
Oluline on märkida ka seda, et ehkki võlaõigusseaduse kohaselt peaks kinnisvaramaaklerile maksma teenustasu (mis on tavaliselt ühe kuu üürisumma) üürileandja kui teenuse tellija, võetakse seda siiani üürnikult.
Kui turu kõrgseisus ületas nõudlus pakkumise, oli selline asjade käik loogiline. Ent praeguses kiratsusfaasis on üürnikud jätkuvalt kinni vanades traditsioonides ning just suured üürile võtmise kulud (teenustasu, 1 kuu üürisumma ettemaks, deposiiti kantav tagatisraha) peletavad paljusid potentsiaalseid kosilasi.
Kõige eelneva taustal on üürnike leidmine muutunud väga raskeks. Kesklinnas võib pakutav korter tühjalt seista isegi mitu kuud. Ka magalarajoonides on ette tulnud sama pikki ooteperioode. Vaid augustis-septembris, mil on üürituru kõrghooaeg, seisavad korterid lühemat aega tühjana. Võrdluseks võib tuua, et mõned aastat tagasi anti mõistliku hinnaga korterid välja paari nädala, parematel juhtudel suisa loetud päevade jooksul.
Üürileandjad peaksid olema paindlikumad
Üürileandjad pole paindlikumaks muutunud ühelt poolt rahaahnusest, teisalt ei suuda nad aduda, milline on nende pakutava korteri sihtgrupp ning potentsiaalsete üüriliste vajadus. Näiteks just magalarajoonide korteri puhul oleks teenustasu enda peale võtmine ülioluline. Selliseid kortereid üürivad tavaliselt tudengid või pered, kes ei suuda eluasemelaenu teenindada või neil puudub võimalus säästa piisavalt, et tasuda laenu võtmisel kohustuslik omafinantseering.
Kuniks eluasemelaenud on madalate intresside tõttu soodsad ning massilist võõrtööjõudu Euroopast meie üüriturule ei liigu, peavad üürikorterite omanikud olema paindlikud ning arvestama, et klient on kuningas. Vastasel juhul jäävad nad lihtsalt oma tavapärasest üüritulust klientide puuduse tõttu ilma.
