Uus neer tõi uue suhtumise



Uus neer tõi uue suhtumise
Meelis Aanile siirdati uus neer möödunud aasta augustis.Arno Mikkor

Uue neeru saanud mees teeks täna tagantjärele tarkusest paljud asjad teisiti.

Möödunud aasta augustis sai Meelis Aan (43) telefonitsi teate, mida oli oodanud seitse kuud – „Tulge haiglasse, saime teile sobiva neeru.” „Rõõm oli tohutu. Pärast siirdamist sain umbes sada telefonikõnet, kus teisel pool toru plaksutati ja hurraa hüüti, et elule tagasi tulin. Aga kindlasti jõuti mind ka maha matta,” meenutab mees operatsioonijärgset aega. Samuti perioodi, mil neerud temaga koostööd tegemast lakkasid.

Neerupuudulikkuse tekkimises ei leia mees põhjust ühes kindlas asjaolus. Pigem usub ta, et rolli mängis kogu kompleks. „Toitusin eesti mehele kohaselt, suitsetasin, nädalavahetusel võtsin alkoholi. Ma ei andnud endale armu, tööpäevad venisid 11–12-tunnisteks. Rapsisin. Haigeks jääd aga tasapisi…”

Meelis teab hästi, kuidas ütlus „ära iial ütle iial” elus kehtib ja valusasti vastu näppe annab. 2000. aastate algul nägi ta telesaadet kahest neerusiirdamist ootavast mehest. „Mäletan nii hästi, kuidas mõtlesin, et minusse see ei puutu! Kui haigeks jäin, tuli see mulle meelde.”

Haigestumisest uue neeruni

Neerupuudulikkus tuvastati noorel mehel 2004. aasta alguses rutiinse tervisekontrolli käigus (aitäh abikaasale, kes Meelist arstil käima utsitas!). Neerupuudulikkusega kaasnes kohe vererõhutõus, probleemiks oli ka ülekaal. 2006. aastal tehtud maovähendusoperatsioon heitis mehe turjalt ligi 30 kilo ja Meelis sai ravi. Nii möödus viis aastat arstide pideva tähelepanu all. Ühel päeval tõdeti siiski – siirdada tuleb uus neer.

Meelise sõnul vedas tal väga, sest uut neeru tuli oodata kõigest seitse kuud, samal ajal kui mõnel venib ootus aastatepikkuseks. Ka hemodialüüsis tuli tal seetõttu lühikest aega käia, vaid neli kuud. Ja ikka pärastlõunal, et töö tegemine selle all väga ei kannataks.

„Olen siiralt tänulik oma koostööpartneritele, kes lasid mul tööd – ehkki piiratult, edasi teha. Nad ei keeranud mulle selga,” ütleb iseendale tööandjaks olev Meelis.

Meest on palju aidanud ka optimism ja positiivne meelestatus, usk ravimeetodite toimimisse. Ja muidugi lähedased.

Korra on mees siiski arsti juurest tulles kakskümmend minutit autos nutnud. See oli siis, kui kõigile ponnistustele vaatamata, võttis haigus ikka oma ja analüüsid näitasid üha süvenevat neerupuudlikkust.

Praegu, mil siirdamisest on möödas seitse kuud, tunneb mees end jaksukana. „Liikunud olen kogu aeg, aga täna tuleb mind pidurdada,” naerab ta.

„Käin suusatamas, ujumas. Hoian end, söön vähem soola, suhkrut. Miks ei võinud ma seda teha juba kümme aastat tagasi?”

See puutub meisse

Haigus, siirdamine ja haiglaravi on paljuski mõjutanud meest senist suhtumist ümber hindama. „Enne ei puutunud see ju minusse,” kordab mees muheledes juba tuttavat lauset. „Muide, mõtlesin tihti, et miks ma pean sotsiaalmaksu maksma. Niikaua kui sinu ja su lähedastega midagi ei juhtu, on summa suur, aga kui juhtub, on see summa tühine.”

Kaks asja on mehel ikka südamel. Üks on meie inimeste polkovniku lese suhtumine, et arstid ei tea midagi. „Arstid on super!” rõhutab mees tuliselt ja on südamest tänulik PERH-i arstidele dr Merike Lumanile ja dr Asta Auerbachile ning Tartu ülikooli kliinikumi raviarstile dr Aleksander Lõhmusele.

Teise asjana kripeldab kuskilt loetud fakt, et mullu jäid viieteistkümnelt võimalikult doonorilt neerud saamata. Nad ei märkinud end ise elundidoonoriks ja ka sugulastelt jäi nõusolek saamata. See tähendanuks elu kolmekümnele patsiendile.

Statistika

Uus neer

•• Mullu siirdati Eestis neer 53 inimesele, uue neeru ootel on 30–40 patsienti.

•• Hemodialüüsis käib pidevalt u 200, peritoneaaldialüüsis 70–80 patsienti.

•• Siirdatud neeruga inimesi on meil ligi 370. 

Allikas: PERH

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare