Uus rahvakunst: flash mob
Eksivad need, kes arvavad, et vaba maailma eneseväljendus on oma piirid saavutanud ja ei suuda küllastunud publikut enam millegagi köita.
Flash mob sai alguse selle suve hakul New Yorgis, kui hiigelsuure Macy’s kaubamaja vaibaosakonda saabus sadakond noort, kel kõigil pilgud müüjatele suunatud ja huulil küsimus: kust leida armuvaipa? Seda vajavat nad oma äärelinna kommuuni jaoks. Mõni aeg hiljem Roomas vajus ühte sealsesse raamatupoodi inimgrupp, kes sedapuhku hakkas müüjatelt nõudma fiktiivset raamatut veelgi fiktiivsemalt autorilt.
Hämmeldunutele selgituseks, tegu on viimaste kuude fenomeniga, mil nimeks flash mob. Ei, flash mob ei ühenda performance-kunstnikke, vaid mõneks minutiks kokku tulnud suvalisi inimesi, kes teevad sel ajal koos midagi ebatavalist ja lähevad seejärel pikema jututa laiali.
Teave eelseisvast kogunemisest levib temaatilistel netilehekülgedel ja uudisgruppides (nt. www.cheesebikini.com). Etteaste täpse sisu teatavad anonüümsed organisaatorid mobiiltelefoniga tihti kõigest mõni minut enne selle algust. Meedia tähelepanu välditakse, ehkki mida aeg edasi, seda keerukam see on. Mis kogu loos kõige veidram – pealtnägijad saavad aru, et midagi on teoksil, kuid ei taipa, mis täpselt.
Näiteks Berliinis kogunes Ameerika saatkonna ette veidrates mütsides kamp ja avas pauguga šampanjapudeleid, rõõmuhõisete järgi otsustades Nataša terviseks. Ei mingit kriitikat Iraagi poliitika aadressil, nagu oodata võinuks. Dortmundis aga ujutasid noored üle kaubamaja kodumasinate osakonna, et seal sünkroniseeritult banaani süüa. Praeguseks on interneti kaasabil flash mobi nimelise viirusega nakatunud enamik maailma suurlinnadest, kaasa arvatud Tokyo ja Soul.
Kas tegu on kunsti, sotsiaalse revolutsiooni uute vormide või millegi muuga? Nähtus on nii uus, et seletusi napib. Eesti Kunstiakadeemia professor Jaan Toomik arvab, et neis etteasteis avaldub inimese loomuomane vajadus olla nihestatud ja mängida kokkulepitud korra ja süsteemiga.
“Võibolla paneb see inimesi mõtlema, et me oleme stampsetes stereotüüpides kinni, nii oma tunnetes, mõtetes kui igapäeva toimingutes. Me kõik mingil määral vajame midagi sellist, kus me ironiseerime kokkuleppelist tegutsemist. Kogu maailm meie ümber on kokkuleppeline. Muudame reegleid ja ta muutub,” sõnas Toomik.
Kunstiteadlane Heie Treier oletab, et ehk õhutab inimesi flash mobi taolistele ettevõtmistele kõrgtehnoloogiline urbaniseerunud ühiskond, kus küllastumus tavapärasest meelelahutusest sunnib otsima uusi meelelahutuse vorme.
“Ilmselt on ka info ja haridus 20. sajandi kunstist nii levinud, et inimesed võtavad seda ühe osana oma käitumisest ja elust. See kunst inspireerib ka mittekunstnikke,” rääkis Treier Raado Vaba Euroopale. “Pealegi on kaasaegses kunstis levinud trend, et kunstik ei tee ise asju, vaid paneb inimesed neid tegema. Võibolla kunstnikke polegi enam vaja ja inimesed teevad ise kunstiteost.”
Eestis on flash mobid veel tundmata. Fenomeni levimiskiirust arvestades ilmselt mitte kauaks.
