VAATLUS: Liiga vinge ööklubi
Dai vodka s dzhinn-tonikom! Viin dzhinn-toonikuga!? Baarmen Reido Ruuven kaukaaslase sellise soovi üle ei imestanud. Vahel küsiti isegi koka so spraitom ehk kokat spraidiga. Endise Nõukogude Liidu avarustest kohale sõitnud kodanikud olid lihtsalt esimest korda ööklubis ega teadnud moodsatest kokteilidest mitte mõhkugi.
1992. aasta lõpus hotellis Olümpia avatud XL oligi Eesti esimene tõeline ööklubi.
Või vähemalt katse midagi sellist teha. Aastaga läksid sealsed peod nii hullumeelseks, et hotelli prestiiþi säilitamiseks muudeti asutus kinniseks klubiks Bonnie & Clyde.
MõTE EHITADA KORRALIK ajaveetmiskoht tuli hotelli juhtkonnal. Ruumid endise varietee näol olid olemas, kuid vajalikke teadmisi mitte. Nii kutsuti kampa tuntud muusikamagnaat Jüri Makarov. Tema hakkas tegelema programmiga ning tõi kohale osa helitehnikast.
Tollane Olümpia direktor Andres Liinat mäletab siiani koosolekut, mille ajal veel sündimata lapsukesele nime mõeldi. "Mul on meeles isegi see, mis poosis keegi istus ja kuidas XL-i nimi esimesena just Makarovi huulilt kõlas," nendib Liinat.
Klubi rajamiseks polnud eeskuju kusagilt võtta. Spetsiaalselt keegi välismaale sõitma ei hakanud ja nii meenutati, kus keegi varem käinud oli. Baarmen Reido Ruuven läks koos kolleegidega luurele hotelli Palace Sky baari, sealt uuriti välja, mis olid populaarsemad joogid ja kuidas kokteile teha.
Baarileti rajamisega nägid ehitajad kurja vaeva, sest kogemusi polnud. "Toodi Soomest külmkapid, need ei sobinud ja kõik tuli jälle ringi teha. Õllevaatidega sama lugu, keegi ei teadnud, kuidas neid voolikuid vedama pidi," meenutab Ruuven.
Kui hiljuti taasavatud Club Decolte renoveerimine läks omanike hinnangul maksma 25 miljonit krooni, siis tollane XL-i tehtud investeering tundub naeruväärsena - klubi ehitati valmis umbes miljoni eest. "Katsusime võimalikult palju endisest varieteest ära kasutada," seletab Liinat.
XL-i pandi üles parim tehnika, mis vähegi kätte saadi. Esimest korda telliti lisaks Eestis valmistatud valgusaparatuurile ka hulganisti välismaist.
KOHE AVAõHTUL SAI SELGEKS, et rikkad ja ilusad on saanud endale täiesti uuel tasemel ajaveetmispaiga. Isegi tuhatoosid olid klubi logoga! Midagi sellist polnud enne nähtud!
Palju elevust tekitasid ultraviolett-valgustid. Just selle valguse pärast tõusis kiiresti au sisse valge särgiga klubis käimine. Särk hakkas sinakalt helendama. Sama lugu oli jookidega - paljud inimesed ostsid tollast moejooki dþinn-toonikut, kuna ka see muutus UV-valguse käes lillakaks.
Ööklubi hinnad põrmustasid senikuuldu. Pilet maksis 25 krooni, klaas vett 8 krooni. Viimane summa tundus tollal nii mõistusevastane, et sellest kirjutas isegi ajaleht Post.
Enneolematu oli XL-i kodukord. Kuidas nii, et dressides ja tossudes sisse ei saa?! Teksadega ka ei saa?!
Tumedatele ülikondadele hakkasid lisanduma värvilised ja siidised. Neid osteti spetsiaalselt klubis käimiseks Bangkokist tänavakaupmeeste käest.
Kandiliste soengutega tursked noormehed üritasid turvatöötajaid kohe algusest peale shantaþeerida. "Iga päev lubati keegi maha lüüa," tunnistab üks tollastest XL-i turvatöö organiseerijatest, kes oma nime avaldada ei taha. "Alguses see isegi hirmutas, kuid kähku harjus ära."
Ähvardused lasi turvameeskond ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Oli selge, et kantpeade jutt käis lihtsalt nende hoiakuga kaasas.
Tavakülastajatest kahtlasem seltskond hakkas XL-is kohe käima. Klubi ees seisid peamiselt sportautod või siis eriti laiad "ameeriklased".
Tollase allilma jõukude liikmed ja juhid olid alati kohal. Krasnodari grupeering liikus ringi eesotsas Mihhail Gorbatðoviga, kellel kaelas sõrmejämedune kuldkett koos ristiga. Tðetðeenide pealik Harun Dikajev eelistas jääda silmatorkamatuks ja käitus klubis väga viisakalt. Loomulikult olid kohal ka eesti soost mafioosod - linnuvabrik ja Daniel Mäng.
Erilisi intsidente nende karmide meeste vahel ei toimunud. "Kumas läbi vaikiv kokkulepe, et klubis mingeid arusaamatusi klaarima ei hakata," meenutab tollane turvajuht.
KORRA JäRELE VALVAS IGAL õHTUL vähemalt kolm meest, lisaks sai jamade puhul kasutada teisi hotelli turvatöötajaid. Turvalisele õhkkonnale aitas kaasa Olümpia hotellis asunud politsei konstaablipunkt. Nii olidki väiksemagi segaduse puhul kohe mundrikandjad platsis.
Aeg-ajalt üritas keegi klubisse siseneda relvaga. Sel juhul toodi politseinikud kohale ja kontrolliti relvaloa õigsust. Enamasti vastas see tõele. Ainult Carl Danhammer vehkis oma brauninguga ning põhjendas seda Kaitseliidu toetaja piletiga.
Kõmuleht Posti teatel pakuti XL-ile ka katust. Andres Liinati sõnul hotelli juhtkonnaga keegi sel teemal rääkima ei tulnud.
Päris ilma intsidentideta XL ei pääsenud. Ühel ööl torkas kurjategija noa kuklasse ühele venelasest endisele poksijale Gennadi Palavjanile, kes oli hetk tagasi klubist väljunud. Löök oli nii professionaalne, et mees suri sealsamas turvameeste käte vahel vaatamata kutsutud kiirabile. Tapja, kes hiljem olla ka tabatud, igatahes samal õhtul XL-is ei käinud. Palavjani teati kui allilmategelaste Nikolai Tarankovi, Oleg Lvovi ja Boriss Malinovski treeningukaaslast.
Klubis sees sattus kaklusse tuntud jalgpallur Urmas Hepner. Üks võõrkeelne tegelane lõi tekkinud tüli käigus pallurit nii tugevalt, et see sai kukkudes kaelavigastuse ning jäi teadvuseta lamama.
Neli-viis korda tehti XL-ile pommiähvardus. Esimene kohe avaõhtutel. Kuum koht ikkagi.
VäLTIMATUTE RIIDUDE KõRVAL käis äge pidutsemine. XL oli esimene klubi, kuhu julgeti kutsuda isegi välisesinejaid. Diskor ja XL-i programmijuht Märt Rannamäe meenutab, kuidas esines üheksakümnendate alguse megagrupp Technotronic. "Võimendus keerati põhja, ripplagi läks resonantsi ja pidi peaaegu alla sadama. Igasugust sodi juba kukkus inimestele pähe," räägib ta.
Pidutsejate seltskond oli kirju. "Lõbutüdrukute äri õitses, igasuguste majade peremehed ja perenaised käisid kogu aeg kohal. Diskoripuldi varjus keerati taha nagu nalja, samal ajal rahvas tantsis," lausub Rannamäe.
Suurematest "seltskonnaüritustest" on talle meelde jäänud näiteks kuulsa strippari neiu Eva lahkumispidu enne Soome tööle minekut.
Turvamehed meenutavad, kuidas kord hakanud üks lõunamaalase välimusega mees lugusid tellima. Muutunud siis eriti heldeks ja hakanud kroone-dollareid tantsijate seas õhku loopima.
Diskori põhiline teenistus tuligi soovilugude eest, tihti kuni paarsada dollarit õhtul (tollal ligi 3000 krooni). See summa muutis Jüri Makarovi närviliseks. DJ-puldi kohale tahtis ta sättida kaamera, mis fikseeriks, kui palju raha soovilugude eest tuleb. Raha jaoks pidi toodama spetsiaalne karp, kust Makarov siis pärast oleks kõik välja võtnud ja mingi protsendi ka diskorile endale andnud.
"Iga koosolek hakkas jälle sõjaga peale, et midagi sellist ei tehtaks," meenutab Rannamäe.
Makarov tegi teisigi huvitavaid ettepanekuid. "Ütles, et poisid, pange rahad ise kokku ja ostke valgust juurde, siis on veel ägedam," mäletab diskor Allan Roosileht.
Samas tunnistab Roosileht, et XL-ile tagasimõtlemine ei tekita temas erilisi tundeid. "Samal ajal olid väga kuumad kohad ka Patarei ja La Playa. Vot seal peksti neerusid lahti küll," tõdeb ta.
Diskoteek Patarei tegutses üheksakümnendate alguses Linnahalli ruumides, kuhu hiljem rajati reisiterminal. Pidude ajal pidas seal korda politsei. La Playa asus Pirita rannahoone banketisaalis.
LISAKS DISKORITELE TEENISID TOLLAL suuri summasid baarmenid ja baaridaamid. XL-is lõbutsejatel tuli raha kergelt ja sama kergelt kulutati see ka ära.
"Grupeeringute juhid ostsid tavaliselt konjakit. Kõige kallimat. Ja pudeliga," meenutab baarmen Reido Ruuven, kelle sõnul oli pudeli kaupa ostmine tollal väga moes - see näitas eriti kõrgelennulist taset.
Baarmenid said suuremat palka kui mis tahes teises ööklubis. Sõltuvalt käibest võis see jääda vahemikku 8000-12 000 krooni kuus. Niisugust raha ei maksta enamikule joogisegajatest isegi tänapäeval.
Ja veel oli jootraha. Reido Ruuveni sõnul tegi tollal rekordi tema paarimees, saades ühe kliendi käest õhtu jooksul tuhat dollarit, siis oli see 12 600 krooni!
PIDU KäIS TäIE RAUAGA SEITSE PäEVA nädalas. Eesti Ekspress avaldas 1993 kevadel persooniloo Jüri Makarovist. Seal seisab kirjas fakt - ööklubi XL-i külastab iga kuu 8000 inimest. Liinati arvates võis neid olla isegi kuni 10 000.
"Öeldakse, et pooled lähevad tülli siis, kui sisse tuleb vähem kui oodatud või rohkem kui oodatud. Meil tuli rohkem kui oodatud," lausub Andres Liinat. Ja nii tüli tuligi. Liinati sõnul tekkis hotellil Makarovi vastu usaldamatus, kuna klubi piletimüügist ei olnud enam mingit ülevaadet. Viimased kuud tehti Makaroviga koostööd näpuga lepingus järge ajades. Lisaks selgus, et programmiga tegelenud Makarov Music Management on enda nimele registreerinud XL-i nime.
1993. aasta lõpus raporteeriski Post XL-i peatsest sulgemisest: "AS Olümpia direktori Andres Liinati sõnul on nad nõus kaotama klubi käibes ning võitma hotelli prestiiþis. Viimane on vihje XL-is laiutavatele kantpeadele ning lindudele."
Paar nädalat hiljem kirjutati juba ka sellest, et Jüri Makarovi asemel hakkab uus loodav koht koostööd tegema Lauri Laubre tiimiga. "Sõda muusikaklubide vahel. Kuhu kolivad kantpead?" pealkirjastas Post oma loo.
Makarov ise rääkis 1994 intervjuus Hommikulehele, kuidas ta ei loobunud XL-ist vabatahtlikult: "Ma vestleks sellel teemal siis, kui turvalisus on Eestis paranenud. Ma arvan, et ligikaudu kahe aasta pärast võiks neid telgitaguseid puudutada."
Paraku ei leia Jüri Makarov ka nüüd, seitse aastat hiljem aega esimese klubi rajamisega seonduvat meenutada.
OLüMPIA EHITAS LõBUSTUSASUTUSE ümber, nimeks pandi Bonnie & Clyde. See hakkas toimima kinnisena ning nii polnud kahtlasel seltskonnal enam võimalik probleeme tekitada.
Ja nagu turvamehed meenutavad, olid paljud toonased allilmaga seostuvad klubikülastajad üksteist ise likvideerinud.
Peagi algas Tallinnas tõeline ööklubibuum - avati Piraadid, Hollywoodid, Othellod, Dekolteed...
Hullumeelne aeg
Ööklubi Patarei eestvedaja Toivo Arnover:
"Linnahallil oli väike saal, kus me tegime kabareed. Aga taheti rohkem raha teenida ja diskoteek rajada. Ma ise ütlesin, et üle minu laiba, aga peagi saingi enesele ootamatult ööklubipidajaks. Aeg oli hullumeelne, klubis käis kohal kogu toonane diplomaatiline korpus, kõik metalliärimehed ja kandiliste soengutega tegelased. Vahel oli Soome laev ukse ees ja me saime klubi avada alles kell üks öösel. See ei lugenud midagi, maja tuli ikka rahvast täis.
Kord oli majas, selle eest hoolitsesid vormis politseinikud. Probleeme oli naiste tualetis, sinna ei saanud meespolitseinikud ju korda pidama minna. Nii sokutati meile korda pidama üks suur 150kilone naispolitseinik.
Kui keegi mingi jama korraldas, viidi ta jaoskonda. See polnud lahendus, sest mees oli 15 minuti pärast tagasi. Leiti parem variant, diskosaali kõrval oli bändide prooviruum. Kaklejad tiriti sinna, ma ei kujuta ette, mis politseinikud nendega seal tegid, kuid see aitas ja enam neid tegelasi hüppamas ei näinud. Kutsusime seda ruumi peksutoaks.
Kord visati hommikul maja ette pomm, pärast selgus, et üks viskajatest oli öösel peksutoast läbi käinud ja tahtis asja eest kätte maksta.
Peatselt pani linnahall meid kinni ja sinna tehti kiirlaevade terminal."
Priit Vare
