Väätsal jahiti veretult mitmeid karusid

Metssigade asemel, keda Väätsa jahimail rohkelt pildistada loodeti, sattus fotograafide kaameratorude ette arvukalt igas vanuses ja igat sugu karusid.

Väätsa jahialadel pole eriti palju inimesi kunagi elanud. Siin ongi metsad ja rabad olnud. Kuid mets on 25 aastaga muutunud. Põdrale ja kitsele on metsa hõredamaks võtmine soodus. Kuid siga tõrjutakse üha kaugematesse kohtadesse. Magamiskohti jääb väheseks.

Karud tulevad

"Nüüd on millegipärast hakanud karu tulema. Mina küll ei tea, kust ta tuleb, aga palju on meil emakarusid poegadega. Eelmisel sügisel nägin emast nelja pojaga. Eks see sõltub söögibaasist," räägib Arvo Tischler. Nüüdseks on mees olnud 25 aastat jääger. Jääger olla tähendab metsloomade eest hoolitsemist, et need oma minimaalse ninaesise kätte saaks. Ja jahimeeste eest hoolitsemist, et need õiged laskmiskohad leiaksid. Saab ka ise küttida. "Ennemalt oli laskmist hästi palju," meenutab jääger, "siis turistid jahil ei käinud, tuli kõik riigi normid ära lasta." Põtru tuli lasta kahel jäägril aastas sada tükki.

Need karud, mis jahiala juhataja Peep Männil Venest tagasi tõi, on Väätsalt lahkunud, elavad Kuimetsa kandis. Üks neist lasti arvatavasti maha. Ise on Tischler elus lasknud ühe karu. See oli väike, 150-kilone. Kuid karudel on Vereta Jahi küttidele varuks veel hulgaliselt üllatusi.

Uhkematest loomadest on Väätsa mail lastud suur karu, kelle pea on jahimajas seina peal. Saksa kütid on omakorda lasknud päris korraliku karu, vana, kulunud hammastega. Selle pea oli tüki maad suurem kui jahimaja seinal.

"Sead on saanud jälle rahus olla ja rahus süüa," teab jääger, kui ta autosse istume ja loodab, et kohtame neid peagi. Sõidame metsateel. Eelmise sügistormi jäljed on veel näha. Rongad lendavad puulatvade kohal. "Hakkasin karu siia meelitama, tõin talle sööki. Rebasekasvandusest läbi kuumutatud ja ära hekseldatud rebaseliha. Sellepärast need rongad on," kommenteerib jääger. Kuid karu pole veel siia tulnud.

Vale poole tuul

Jõuame kraavini, mille kaldal asub seasöötmisplats. Seasöödaks on rukis ja kaer, seda sööb karugi väga isukalt. "Jääd alguses kinnisesse pukki istuma, ja kui hakkab pimedaks minema, siis lähed jalgsi teise kohta, näitan selle kaardi pealt ära," õpetab Tischler fotograaf Heiki Laant. Kuid tuul pole meile lahke ja puhub valelt poolt. Viib inimlõhna pukist metsarahvani. Sigu ei tule.

Tischler kommenteerib loomade muutuvat elu. Sel aastal on tedrekukel väga väike mäng. Mõned aastad tagasi hakkas metsist ja tetre juurde tulema. Nüüd jälle arvukus langeb. Osa metsisemängu kohti on täielikult kadunud. Mõned passivad üldse puu otsas, alla platsile ei tulegi. Ühe põhjusena arvab Tischler, et karusnahamoodi pole enam. Rebast ja kährikut on saanud palju, need hävitavad maapealsed pesad ära.

Väätsa oli nõukogude ajal üks eliitjahialasid. Igal aastal käisid Tallinna seltsimehed paar korda kõmmutamas. Toome, Saul ja kes veel. "Siis ei võinud arvatagi, et kunagi fotograafe hakkame ringi sõidutama. Minule see meeldib, omalaadne tegevus. Kunagi pole jahimehi nii palju välja viidud, kõik pukid on rahvast täis," räägib Tischler.

Kui jahimajja tagasi jõuame, on Tiit Leito nägu eriti muhe. Nii muhe, et paistab vaatetorni taha ära. Tema nägi karu. Karu oli kase kallal. Kus ikka keeras selle tüve ühtpidi ja teistpidi, nii et lõpuks ei jätnud puust juppigi sirget halgu järele. Ja maastik karu ümber oli nii ilus, ja pilte sai rahulikult teha. Saja meetri kauguselt. Muidugi ei tea, mis pildile lõpuks jäi.

Metssiga ei saanud pildile keegi.

Hommikune varitsus

Istume Jaan Künnapi ja Lauri Kleiniga jääger Enno Viiburgi autos ja teeme varahommikust ringsõitu. Viiburg tähendab, et loomadel on eri aastatel eri vajadused. Põder ei närinud vanasti üldse mändi, nüüd on jälle selle kallale hakanud. Kuuse sööminegi pole päris tavaline. Ju ta midagi sealt vajab. Kui auto liigub, on loomad rahul. Kui seisma jääb, muutuvad rahutuks. Tee, millel sõidame, on tehtud nõukogude ajal puhtalt jahinduslikuks otstarbeks. Sellist luksust enam EV ajal endale lubada ei saa, et keset raba tee teha. Sigadele näib tee meeldivat. See on kohati täielikult üles songitud. Justkui kättemaksuks jahimeestele.

Jahimehi on aga mitut sorti, räägib Viiburg. Olid siin kord Saksa jahimehed. Ilvesed olid nende ahela sees. Üks mees oli tee ääres, teine teispool kurvi, ilves tuli kahe vahele. Mõlemad pidid looma nägema. Kumbki mees ei näinud. Pärast rääkisid, et mingi imelik kollane loom, pikk saba taga, jooksis ringi. "Pingutad ja pingutad jäägrina, aga mees ei ole valmis," on jääger kurb. Meie ka ei ole, suure pingutusega näeb Künnap siiski metsa vahel üht sokku. Panen binokli ette, näen ka. Sarved peas ja puha.

Jääme seisma. Sammume mööda sihti. Siin-seal möödume lageraielankidest. Künnap kummardub sügavalt sipelgapesa ees. Teeb paar klõpsu. Mina leian metsseasarnase kännujuurika. Päevapildistan selle.

Karujahimajandi poole

Igal aastal kütitakse Väätsa mail üks-kaks karu. Vereta jahtijad nägid kahte karu. Üks oli tume, teine heledam. Ei, ikka viit karu. Oli veel vähemasti kolm poega, kõik tumedad ja pisikesed. Käpa laius oli suurtel karudel erinev, ühel 14, teisel 12 sentimeetrit. Viimane võib olla korralik emakaru. Või noor isane. Tuul oli tema poolt. Karu on tösserdis, teab, et keegi talle kallale ei tule, ütlevad jäägrid. "Aeg-ajalt ikka vaatas ka, aga siis läks jälle edasi, arvates, et midagi hullu ei ole. Ümbrus oli suhteliselt mannetu. Tuli joonelt metssigade sööda peale – maisi ja vilja tahab," kommenteerib Mati Kose. Aparaadid klõbisesid kaua aega, siis sai karu aru. Viiekesi said fototuld anda. See on trehvamine. 50 meetri kauguselt.

Hakatakse nähtud loomi kirja panema. Keegi leidis jäälinnu pesa. Sookurg oli karjääri kaldal. Kajakas tuli ja tümitas teda, nagu jaksas. Siis veel kaljukotkas, kanakull. Vares ja varblane on kindlasti kirja panemata. Pannakse needki. Saadakse kokku 88 liiki. 11 imetajat, 3 kahepaikset, üks roomaja – sisalik ja 73 linnuliiki.

"Karusid meil on, sellepärast muud ei olegi," ütlevad selle peale jäägrid. Arne Ader kommenteerib: "Alul tegime loendust – oli neli karu ja üks põder. Tegime järelduse, et karusid on neli korda rohkem kui põtru." Nähti ikka sigu ka, kuid pildistada ei saanud.

Otsustatakse, et kõik karud, mis on nähtud, on ka pildi peale saadud. Sealt tulevad kindlasti sel aastal võidupildid, arvatakse.

Lõpuks jõutakse rehkendustega nii kaugele, et kokku saadi seitse karu.

Sel aastal sünnitavad karud ei tule piltide peale. Neid peaks Väätsa metsas veel kaks tükki olema. "Varsti on siin Väätsa karujahimajand," teeb Peep Männil järelduse. Karujahimajandijuhi asi.

"Mis viga karu pildistada, pildistad nagu elevandi lonti," kommenteerib Arne Ader.

"Karu laseb väga hästi ligi, aga pärast ei taha ära lasta," ütleb Val Rajasaar.

Vereta Jaht

Vereta Jaht on omapärane loodusfotograafide vaheline võistlus, mis toimus Väätsa jahialal sel aastal kolmandat korda. 28. – 30. aprilli pildistamissündmusest võttis osa 19 Eesti tunnustatud loodusfotograafi.

Vereta Jahi käigus varitseti varahommikuti ja enne õhtuhämarust jahiala eri paikades liikuvaid loomi. Fotograafe juhendasid paikade valikul ja leidmisel asjatundlikud ning paikkonda valdavad jäägrid. Kõik osalejad said endale kokku kolm rulli filmi, ühe igalt toetajafirmalt, kaardid ja kompassid riigimetsalt.

Fotograafid esitavad nädal pärast jahti valiku oma parematest fotodest, mille seast zhürii valib võitjad. Arvesse lähevad kõik loomad. Ning mitte ainult loomad. Ka maastikud. Ajakiri Loodus on pannud välja erilise lohutuspreemia kõige enam metssiga meenutava loodusvormi fotole.

Võistluse paremaid töid näidatakse mai lõpul Paide Vallitornis ja Eesti Loodusmuuseumis Tallinnas.

Ürituse korraldasid Eesti Loodusmuuseum, ajakiri Loodus ja Riigimetsa Majandamise Keskus. Sündmust toetas keskkonnaministeerium ning fotokaupade firmad AGFA – Baltic Foto Trading, Fuji – Filmari ja Kodak – Teet Grupp.