Väeliigid saavad selged arengusuunad
Praeguse üldise majanduslanguse olukorras, kus otsitakse võimalusi säästmiseks, on kaitsekulutused saanud järjekordselt suure tähelepanu osaliseks. Arusaadavalt puudutab üldine majandusolukord ka kaitseväge ja esmase kaitsevõime välja-arendamist. Eri „eksperdid” on majandussurutise taustal uuesti tõstatanud ka küsimuse kõigi kolme väeliigi väljaarendamise otstarbekusest ja kritiseerinud sõjalise kaitse arengukavas aastaiks 2009–2018 püstitatud eesmärke, eriti õhuväe ja mereväe arendamist.
Me võime rääkida oma väiksusest ja ressursside vähesusest, kuid me ei saa panna silmi kinni tõsiasja ees, et hetkest kui inimene õppis käima, ujuma, lendama ja küberruumis surfama, on need keskkonnad muutunud ka sõjategevuse tandriks. Oma territooriumi, õhuruumi ja territoriaalvete kontroll ja kaitse on olnud üks suveräänse riigi tunnuseid ja kohustusi. Tulenevalt oma geopoliitilisest olukorrast ja kasutada olevatest ressurssidest on iga iseseisev riik leidnud selleks oma lahendused.
Vaadeldes 46 geograafiliselt Euroopasse kuuluvat riiki, näeme, et neist vaid kuus – Andorra, Island, Liechtenstein, Monaco, San Marino ja Vatikan – ei ole loonud oma relvajõude. Kiire pilk kaardile teeb ka kõige asjatundmatumale inimesele kiiresti selgeks, et need riigid asuvad geopoliitiliselt palju turvalisemas kohas kui Eesti. Ometi on ka need riigid oma julgeolekuprobleemidele tähelepanu pööranud ja taganud oma kaitse tänu lepingutele naabritega. Kindlasti annaks ka üks meie naabritest meile julgeolekugarantii, nagu ta tegi 1939. aastal. Kuid kas see on, mida me soovime?
Esmatähtsate võimete loomine
Oma kaitsevõime loonud Euroopa riikidest puudub üks või kaks põhiväeliiki üheteistkümnel. Küm-nel riigil puudub territoriaalmere puudumise tõttu oma merevägi. Üks riik, Luksemburg, on loobunud ka õhuväest, kuid riik paikneb NATO südames ja on ümbritsetud tema õhuturbe eest hoolt kandvate liitlasriikidega. Euroopas on praegu vaid kaks Eestist väiksemat riiki, kes on välja arendanud kõik kolm väeliiki. Need on Malta ja Montenegro. Selliste faktide põhjal võiks ju tõesti kiiresti tõstatada küsimuse kolme väeliigi väljaarendamise vajalikkusest Eesti kaitseväes. Kuid taas ei saa me mööda vaadata oma geopoliitilisest olukorrast. Pärast NATO-ga liitumist on meile küll laienenud täiendavad julgeolekugarantiid, kuid ühtlasi oleme me jäänud nii NATO kui ka Euroopa Liidu piiririigiks. Seega on esmane enesekaitsevõime ja vastuvõtva riigi toetuse osutamise suutlikkus meile kriitilise tähtsusega.
Vabadussõja lõpuks 1920. aastal oli Eesti välja arendanud märkimisväärse sõjalise võime. Kaitsevägi koosnes kolmest põhiväeliigist, millest suurim oli loomulikult maavägi oma kolme jalaväediviisi ja ühe soomusrongide diviisiga. Samal ajal olid loodud ka merejõud, mis aktiivselt osalesid Narva ja Petrogradi suuna lahingutes. Olgugi et sõja lõpuks polnud loodud õhuväge kui eraldi väeliiki, oli soetatud ligi 40 lennumasinat luure- ja vaatlusüles-annete täitmiseks. Selline oli meie vanaisade lahendus.
Kaitseväe taasloomise hetkest on olnud selge, et kõiki kolme väeliiki täies mahus välja arendada käib Eesti riigil üle jõu. Seetõttu on, eriti kui vaadata õhuväe ja mereväe näidet, keskendutud iseseisva riigi jaoks kriitiliste võimete loomisele. Ka praeguse arengukava koostamisel on arvestatud meie ressursside piiratust, kuid püütud leida ratsionaalseim lahendus, mis peaks silmas meie geopoliitilist olukorda ja täna-päevase sõja üldpilti.
Meie kaitsevägi on maaväekeskne, maavägi on meie suurim lahinguvõime. Tänapäeva sõjas on aga mõeldamatu maaväe kasutamine ilma teiste väeliikide, eelkõige õhuväe toetuseta. Seetõttu on möödapääsmatu tugeva õhuseiresüsteemi ja liitlaste õhutoetuse vastuvõtu võimaluste rajamine.
Meie mereväe arendamine on suunatud eelkõige miinitõrjevõime ja vastuvõtva riigi toetuse arendamisele. Need on elementaarsed nõuded vajaduse korral kriitilise abi saabumise kindlustamiseks. Asjatundmatuid võib see küll esialgu õlgu kehitama panna, sest miinitõrjelaev võib esmapilgul tunduda „tõeliste lahingulaevade” kõrval mõttetuna. Samal ajal on nendest laevadest Eestile juba oluliselt abi olnud. Piisab faktist, et alates 1990. aastate keskpaigast on Eesti merevägi nii iseseisvalt kui ka koos sõbralike laevastikega ühisõppuste käigus meie territoriaalvetes teinud kahjutuks üle tuhande Esimese ja Teise maailmasõja aegse miini.
Koos tegutsemise olulisus
On veel üks faktor, mida peab arvestama. Et tänapäeva sõda tähendab tegevust nii maal, vees kui ka õhus, peavad ka meie maaväeüksused olema harjunud ja harjutatud tegutsema koos nii mere- kui ka õhuväega. Seda aga on väga raske tagada, kui õhu- või mereväe kaasamiseks puudub riigisisene kompetents. Teadmatus tekitab aga hirmu. Nii tuli Teise maailmasõja algusaastatel Punaarmees kasutusele termin „tankihirm”, mis tulenes asjaolust, et agraarühiskonnast pärit sõdur puutus esimest korda masinaga kokku alles lahinguväljal, ja paljudel juhtudel oli selleks masinaks Saksa tank.
Seega on nii maaväel, õhuväel kui ka mereväel Eesti sõjalises riigikaitses kindel koht. Praegune arengu-plaan annab neile väeliikidele selged arengusuunad, mis on vastavuses meie riigikaitseliste vajadustega. Nende tasakaalustatud areng on ainus lahendus tõsiselt võetava esmase kaitsevõime ülesehitamiseks.
