Näiteks võib kihutada sportautoga 170 km tunnikiirusega öises Londonis, olles ise narkouimas, rahuldada ennast enda kõrval istuva ja ärakustunud kaaslase käega ning orgasmihetkel autoga Thamesi jõkke põrutada. Seejärel ise osavalt autost välja ujuda ning lasta oma kaasreisijal ära uppuda.

Kas kirjanik tappis?

Kas kõlab naeruväärselt uskumatu? Aga just seda meetodit kasutab oma jalgpallistaarist kallima tapmiseks hüperseksuaalne kirjanik Catherine Tramell (Sharon Stone) seekord. Või ehk oli see hoopis õnnetus? Nagu esimeseski osas, käib mäng selle ümber, kas vabameelne kirjanik tappis kedagi või mitte.

Pärast avastseeni on vaatajas veel ehk kübeke lootust, et võib-olla piirdub filmi naeruväärsus vaid algusega. Võib-olla meenuvad heldimusega veel igavesti mällu sööbinud kaadrid esimese filmi ülekuulamisstseenist, aga ei, kohe tiritakse meid reaalsusesse tagasi.

Kuu aja eest oma 48. sünnipäeva tähistanud Stone on filmis muidugi igati füüsiliselt proportsioonis ja endiselt siresäärne. Igavene ilu siiski kõike ei päästa.

ReĻissöör Michael Caton-Jonesi (esimese filmi reĻissöör Paul Verhoeven hoidis targu sellest projektist eemale) käe all on femme fatale Tramell muutunud erootika paroodiaks, groteskiks. Iga Stone’i pilguheit või teravmeelne lause (kust üldjuhul ei puudu sõna fuck ja ta ei kasuta seda sõna vandumiseks) peaks justkui vaatajale kinnitama, et tegemist on ühe hirmseksika naisolevusega. Natuke hirmsana mõjub ta tõepoolest.

Filmis on ka veel portsuga poolnaljakaid sümboleid, näiteks töötab psühhoanalüütik dr Michael Glass (David Morrissey), kes on seekordne Tramelli võrku sattuv ullike, falloidses klaashoones. Sümbolina võib ka võtta tema perekonnanime Glass (eesti k ‘klaas’), mis viitab ehk tema haprusele.

Eks esimeseski filmis on piisavalt üle vindi keeratud dialoogi ja tobedana mõjuvaid stseene, aga toona ei puudunud filmist oma pealiskaudne võlu. Siin asendub see lihtsalt igavusega.

Kuuldavasti tahtis Sharon Stone ise sümbolite asemel hoopis rohkem alasti-stseene filmi panna, sest välja jäi neid päris palju. Ja tundub, et Stone’il oli siinkohal õigus. Vähemalt erootikasõbrad oleks filmist ehk midagi saanud. Praegu on neid n-ö erootikakaadreid vaid umbes treilerijagu (kus nad ka kõik ära näidati).

Viimase tugipunkti võtab filmilt “Ürginstinkti 2” üdini igav ja arusaamatu stsenaarium, mis välistab ka igasuguse põnevikuvärina tekkimise. Väriseda võib vaid selle pärast, et plaanis on teha ka kolmas osa, kus Stone peaks juba reĻissööritooli istuma. Eeldatavasti jalg üle põlve.