Analüüsi ühe autori, Praxise analüütiku Gerli Paat-Ahi sõnul selgus elu jooksul vähidiagnoosi saanud inimeste küsitlusest, et füüsilist tervist peetakse kõige olulisemaks elukvaliteedi mõjutajaks, sest parem tervislik seisund on otseselt seotud tööelus osalemisega. Just vähiravist taastumise ajal vajab patsient sageli taastusravi, aga ka toetavaid teenuseid.

Kokkuhoid pole hea

Eesti taastusarstide seltsi juhatuse esimehe dr Anneli Nikitina sõnul on Eestis taastusravi kasutusvaldkond siiani piirdunud peamiselt neuroloogiliste, ortopeediliste ja kardioloogiliste haigete taastumisega ja onkoloogiline taastusravi on meil alles lapsekingades. „Vähihaige vajab aga sarnaselt teiste patsientidega väga taastusravi ja selle pealt ei tohi kokku hoida,” ütleb Nikitina. Ühe võimaliku lahendusena pakkus tohter välja, et neid kriteeriume tuleks kohe muuta, mille alusel haigele taastusravi võimaldatakse.

Vähihaigetel võivad tekkida kas kasvajate spetsiifilisest ravist (nt pärast operatsiooni või kiiritusravi) või haigusest tingitud funktsioonihäired (kõnni-, kõne-, neelamis-, põie-, soole-, seksuaalhäired jne). Neid elukvaliteeti halvendavaid häireid saaks aga tõhusalt taastada taastusravivõtteid kasutades, selgitab dr Nikitina.

Ligi 80%-l patsientidest kaasneb vähktõvega väsimus, üle 50%-l vähihaigetest esinevad funktsionaalsed häired, mis piiravad nende toimetulekut igapäevalelus.

Parem elukvaliteet

Dr Nikitina tõi näiteks rinnavähipatsiendi, kes ei ole enne taastusravi võimeline lümfipaisu tõttu oluliselt suurenenud käega igapäevaelus toimetama, kuid pärast taastusravi saab ta oma käega lokke pähe keerata ja mantlinööpe kinni panna. Rääkimata sellest, et ta saab jälle oma lemmikhobi, käsitööga tegeleda.

Kui me aga järjekindlalt patsientidel vahet teeme, tekitamegi tahtlikult ebavõrdse olukorra, kus kardioloog ei pea valima, kelle ta ravile võtab, aga taastusraviarst ise otsustada ei tohi. „Kui inimene lonkab, ei ole ju vahet, kas ta lonkab insuldi või vähi tõttu. Mõlemad patsiendid peaksid taastusravi võrdsetel alustel saama, sest patsientide võimalikult kõrge elukvaliteet on ravi kvaliteedi näitaja,” lisab dr Nikitina.

Eesti taastusarstide seltsi juhatuse liikme dr Eve Sooba sõnul ei planeerita riiklikul tasandil taastusravi mahte tänapäeva nõuetest lähtuvalt ja puudub korrelatsioon meditsiinierialade, nagu kardioloogia, onkoloogia, neuroloogia ja ortopeedia taastusravi vajadustega. „Vaatamata Eesti majandusliku olukorra pidevale paranemisele ei ole pärast 2009. aasta majanduslangust siiani statsionaarse taastusravi võimalused madala rahastamise nõutud tasemele paranenud. Lisaks sellele on 2013. aastal ambulatoorse taastusravi, eriti füsioteraapia osutamise võimalused hoopis vähenenud,” ütleb dr Sooba ja lisab, et Eesti taastusarstide selts ootab väga riiklikult korraldatud taastusravi arengut, mis võimaldaks väärikalt vananeda, tunda elust rõõmu ja jääda maksimaalselt iseseisvaks isegi onkoloogilisi haigusi põdedes.

„Arstide võimekus on olemas, kas riik annab selleks ka võimalused?” jätab arst küsimuse õhku.



Taastusravi

Taastusravi on meeskonnatöö, kuhu kuuluvad: taastusarst, füsioterapeut, tegevusterapeut, psühholoog, vajaduse korral ka logopeed, dietoloog, sotsiaaltöötaja, proteesija jt erialade esindajad.

Raviplaan pannakse paika koos ja igal spetsialistil on oma roll. Taastusravi osutatakse nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt.

Allikas: ETAS