Vahva Luud ja kuri lektor
Ussimülka vallavanem Luud sammus kaunil suvepäeval mööda oja kallast, mille vulin tema kõrva nii armsasti hellitas.
Rõõmus oli mehe meel, kui ta meenutas oma tublit vallarahvast, kes kõik elasid toredates mudaonnikestes, mille ees küpsesid kitkutud varesed, kelle rohkuse poolest vaene, kuid vaba Ussimülka vald kuulus oli.
Aga seal kuulis vahva Luud korraga võsast raginat ja sealt tema vahva vallarahvas joostes tuligi, ise kangesti ärevil ja juba kaugelt karjusid kõik kooris:
“Appi, appi! Valda saabus lektor, kes tahab meile kõneleda poliitilisest olukorrast ja Eestimaa erakondadest!”
Ning nagu must vari oleks langenud rõõmsa Luua südamele, kui ta seda kurba uudist kuulis ja ta küsis ähvardavalt:
“Kes on see alatu lurjus, kes julgeb tulla minu valda rääkima sellistest asjadest, millest meie, lihtsad maainimesed, kuuldagi ei taha! Eks jätnud ma ju maha oma ilusa, vanast traktorikabiinist ehitatud vallamaja ning asunud elama paksu lepavõsasse, et päästa vallarahvas linnasakste käest, kes sunnivad meid kavalal kombel iga paari aasta tagant valimas käima ning käsivad anda lihtrahva rängast tööst ära kurnatud hääled erakondadele, kelle kaukad niigi neist lõhkemas on. Ei, niikaua kui minu soontes veel tilgakenegi verd voolab, ei luba mina kellelgi teile erakondadest rääkida ega tulla minu vaest vallarahvast poliitikaga kimbutama! Kus on see kuri mees, viige mind tema juurde!”
Ja inimeste süda täitus taas julgusega, kui nad nägid, et vahva Luud nende kaitseks välja tahab astuda ning nad juhtisid oma vallavanema kõrtsi juurde, kus linnast saabunud lektor kehakinnitust võttis.
Nähes lähenevat Luuda, viipas lektor talle ja ütles kõrgil häälel, mida temasugused mehed ikka vaeste inimestega kõneledes pruugivad:
“Kuule sina, Ussimülka vallavanem! Kas ei oleks ka sinul aeg end mõne erakonnaga siduda ja Eesti poliitika peale mõtlema hakata, selle asemel, et totrana võsas elada nagu mõni ürgahvide kuningas? Tule istu, ja lase mul ennast veidike koolitada, sest sinu näost on näha, et sa oled tume inimene ega tea vist sedagi, mis vahet on Savisaarel ja Laaril.”
Aga aus Luud ei lasknud end linnamehe kavalatest sõnadest petta, vaid tungis julgelt peale ning virutas lektorile tubli vemblaga piki pead, nii et see pikali paiskus ning karjus:
“Ära löö mind, ma pole sulle ju midagi paha teinud! Tahtsin lihtsalt sind harida ja rääkida paar sõna erakondadest!”
“Kaval rästik!” nimetas Luud lektorit ning tõmbas vinna oma vanast vineerisaest ja püksikummist tehtud vibu. “Kas sa siis ei tea, et meie, maainimesed, ei taha sellistest linnajälkustest kuuldagi! Meie tahame vaid rahus elada, tasakesi oma vareseid süüa ja salaviina peale rüübata, aga erakonnad hoidku meist eemale, kui nad mitte surma leida ei taha!”
Ja niimoodi öelnud, laskis Luud noole lendu ning see tabas lektorit otse südamesse. Ja kõik Ussimülka inimesed hõiskasid ja kiitsid oma vallavanemat, sest too oli päästnud nad hirmsast ohust.
