Kuid juba mõne aastaga suudeti ehitada Apolloks nimetatud kosmoselaev, mis oli võimeline seatud eesmärki täitma. Kaks Apollo missiooni – kaheksas ja üheksas – tegid kolmeliikmelise meeskonnaga tiiru ümber Kuu ning viimaks oldi Apollo üheteistkümnendaks missiooniks valmis inimest Kuu peale lennutama.

Peaaegu täpselt 30 aasta eest ehk 1969. aasta 16. juulil startis Canaverali neemelt Floridas rakett, alustades 384 000 kilomeetri pikkust teekonda Kuule. 20. juulil laskusid kaks meest – Neil Armstrong ja Edwin Aldrin – Kuu pinnale ning esimese inimesena tõstis oma jala sinna Armstrong, öeldes hiljem kuulsaks saanud sõnad: "See oli väike samm ühe mehe jaoks, kuid hiiglaslik hüpe inimkonnale."

Eufooria on kadunud

30 aastat hiljem on kosmoseuuringutes saavutatud muidugi suurt edu, kuid Kuule jõudmisele järgnenud eufoorilised ennustused, et õige varsti astub inimene ka Maale lähima planeedi pinnale ning inimkond koloniseerib Kuu, pole siiski täitunud. Kuu peal käidi veel, kuid viimastel aastakümnetel pole teadaolevalt astunud sinna ühegi inimese jalg ning mingeid Kuu asustamise tõsiseltvõetavaid plaane veel ei ole.

Niisamuti on aina vaoshoitumalt suhtutud Marsile lendamisse ning kuigi Punase planeedini on jõudnud mitmed uurimis- aparaadid, on esimene inimlend sinna lükkunud aina edasi – hetkel planeeritakse taolist ettevõtmist uue aastatuhande teise kümnendisse, umbes aastateks 2011 või isegi 2019.

Inimkonna suured ja väikesed sammud kosmosevallutustes on kogu selle ajaloo jooksul olnud enam-vähem tasavägine võitlus Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel, milles kord on eduseisus olnud üks ja siis jälle teine. Viimastel aastatel on muidugi raudselt esirinnas olnud ameeriklased. Möödunud kümnendil võis tänu kestvuslendudele ja Miri kosmosejaamale pidada edukamateks venelasi. 1980. aastate algusest läks hästi ka ameeriklastel, kes võtsid kasutusele korduvkasutusega süstiklaevad. Esimese võidu saavutasid teadagi venelased sputnikut ja esimest inimest üles lennutades, kuid Kuu vallutamisega said ameeriklased soliidse revanshi.

Tuumaplahvatus Kuul

Viimasel ajal on hakanud ilmuma ka meenutusi sellest, kuidas venelased püüdsid Kuule jõuda. Näiteks praeguseks 87-aastane Boris Tshertok, kes oli üks juhtivaid tegelasi Nõukogude kosmoseprogrammis selle esimestel aastakümnetel, on väitnud, et juba 1958. aastal pidasid venelased plaane saata rakett Kuule ja lõhata seal tuumapomm, mille plahvatust ja ühtlasi N. Liidu üleolekut saanuks siis kogu maailm näha. Lõpuks olevat aga ettevõtmisest siiski loobutud, sest teadlaste täpsemad arvutused näitasid, et tuumaplahvatus Kuul oleks ilmselt jäänud Maa peal nähtamatuks.

Sellegipoolest pidasid N. Liit ja USA 1960. aastatel tõsist heitlust esimese inimese Kuule lennutamise nimel. Nüüd tunnistavad tollased Nõukogude asjamehed, et Moskva jäi tegelikult juba siis kaugelt alla Ameerika rahalistele ja tehnoloogilistele võimalustele. Venelased olid küll esimesed, kes Kuuni jõudsid – 1959. aastal saatsid nad sinna sondi ning 1966. aastal ka mehitamata kosmoselaeva, järgmisel aastal tegi aga Nõukogude kosmosesond esimese maise külalisena tiiru ümber Kuu. 1968. aastal käisid Kuu lähedal ära ka Nõukogude kilpkonnad ning jõudsid ka terveina Maa peale tagasi.

Kuid aasta hiljem jõudsid ameeriklased siiski ette ning Nõukogudemaa peamine ajaleht Pravda teatas kordasaadetust esiküljel vaid väikese uudisena, pühendades, tõsi küll, tagapool ameeriklaste edule siiski veel mõnevõrra ruumi. Esiuudiseks sel päeval oli Pravda arvates Poola sotsialismi 25. aastapäev.

Venelased on tunnistanud, et muidugi asuti siis kaotuskibeduses mõtlema ka Marsi-lennule, kuid see on veel peaaegu võimatu ka nüüd, 30 aastat hiljem.

Esimene Kuu peale astunud inimene hoidub varju

Maailmakuulus Neil Armstrong, esimene Kuu pinnale astunud inimene, on elanud tagasihoidlikult, tahtmata olla kuulus ja jäädes kindlaks oma sõnadele väikesest sammust ühe inimese ja suurest sammust kogu inimkonna jaoks.

Ümmarguse tähtpäeva eel on näiteks meenutatud üht kahe aasta tagust juhtumit, kus Armstrong käis vaatamas kosmosesüstiku Columbia starti sealsamas Canaverali neemel, kust ta ise ajaloolisele lennule läks. Armstrongi juurde olla läinud üks tehnik ja palunud temalt autogrammi fotole, kuid Kuul käinud mees keeldus. Tõsi küll, veidi hiljem Armstrong leebus ning kirjutas oma nime sellele fotole.

68-aastane Armstrong on küll nõustunud osalema Kuu vallutamise 30. aastapäeva pidustustel Kennedy-nimelises kosmosekeskuses, kuid keeldunud igasugustest

intervjuudest ning osalemisest pressikonverentsidel ning mõistagi ei anna ta ka autogramme.

Armstrongi avalikkusepelguse pärast on üsna kummalises seisus ka temanimeline kosmosemuuseum kodulinnas Wapakonetas Ohios. Peaaegu iga päev saavat muuseum palveid kas Armstrongiga kohtumiseks või vähemalt temalt autogrammi saamiseks, kuid Armstrong pole end muuseumiga kuidagi sidunud ning on seal käinud kõigest viis-kuus korda enam kui 27 aasta jooksul, mil see muuseum on tegutsenud.

Tegelikult on Armstrong olnud elu aeg vaikne ja tagasihoidlik. Läinud nädalal liiklusõnnetuses surma saanud Pete Conrad, järgmise Apollo komandör ja kolmanda inimesena Kuu peal käinud mees on meenutanud, et kui nad koos Armstrongi ja teistega veel valmistusid kosmoselennuks, oli Armstrong elanud teistest eraldi ja mitme kilomeetri kaugusel mägedes.

Pidustustel on jätnud osalemata Apollo üheteistkümnenda missiooni kolmas osaline, praeguseks samuti 68-aastane Michael Collins, kes paraku pidi jääma tollal Kuu ümber tiirlevasse kosmoselaeva ega saanud alla laskuda. Collins elab täiesti tagasitõmbunult Floridas. Kuid teise inimesena jala Kuu pinnale pannud 69-aastane Edwin Aldrin lööb aastapäeva tähistamises rohkem kaasa. Mitme Los Angelese firma presidendina tegeleb ta muu hulgas ka kosmoseturismi edendamisega.

Erinevalt oma kahest kaaslasest on Aldrin aeg-ajalt nõus rääkima Kuul käimisest. Näiteks möödunud kuul mõlgutas ta sel teemal mõtteid mainekas rahvuslikus pressiklubis Washingtonis. Aldrin ütles end olevat jõudnud arusaamisele, et

Apollo-lennu tõeliseks väärtuseks polnud mitte need mõned kivid, mis Kuu pealt kaasa toodi, vaid emotsionaalne mõju kogu inimkonnale – veel praegugi meenutavat inimesed, kus nad olid sel hetkel, kui inimene Kuu peale astus.

12 kuulkäijat – ärimehed, usumehed, kunstnik ja ekssenaator

Neil Armstrong (1969) – 68-aastane, tegeleb äriga, elab Lebanoni linnakeses Ohios.

Edwin "Buzz" Aldrin (1969) – 69-aastane, kolme Los Angelese firma president, rahvusliku kosmoseühingu esimees, teeb muu hulgas plaane kosmoseturismi korraldamiseks.

Charles "Pete" Conrad (1969) – tegeles samuti äriga, hukkus 69-aastasena möödunud nädala neljapäeval liiklusõnnetuses Californias.

Alan Bean (1969) – 67-aastane Houstonis elav kunstnik, kes joonistab vaid kosmoseteemalisi pilte.

Alan Shepard (1971) – ühtlasi esimene kosmoses käinud ameeriklane suri 1998. aastal 74-aastasena.

Edgar Mitchell (1971) – 68-aastane, mõistuse ja teadvuse uurimisega tegeleva instituudi asutaja ja üks praegusi juhte, elab Floridas.

David Scott (1971) – 67-aastane, lennunduskonsultant, elab Californias.

James Irwin (1971) – asutas "Kõrglendude Fondi", mis kujutas endast pigem evangeelset usuorganisatsiooni. Korraldas ja juhtis kuut ekspeditsiooni Türgis Ararati mäe kandis Noa laeva otsimiseks. Suri 1991. aastal 61 aasta vanusena südameataki järel.

John Young (1972) – 68-aastane, töötab USA kosmoseagentuuri NASA Houstoni keskuses abidirektorina tehnika alal.

Charles Duke (1972) – 63-aastane ärimees, kes elab Texase osariigis ja on kuulutanud end "andunud kristlaseks", pidades sageli usulisi sütituskõnesid.

Eugene Cernan (1972) – 65-aastane Houstonis tegutsev ärimees, kes juhib suurt korporatsiooni.

Harrison "Jack" Schmitt (1972) – 64-aastane endine USA senaator ja tunnustatud geoloog, elab New Mexico osariigis ning peab geoloogiaalaseid loenguid Wisconsini ülikoolis.