Vale jahutusvedelik mõjub mootorile halvasti
Jahutusvedeliku ostmisel tuleb tähelepanelikult hinnata vedeliku kvaliteeti
AS-i Kemirol turundusjuht Automootori jaoks mõeldud jahutusvedelikud ei mõju mootori jahutussüsteemile ühtemoodi hästi, vaid võivad põhjustada kahjustusi. Paraku kipuvad autojuhid valama mootori jahutussüsteemi esimest kättejuhtuvat vedelikku pööramata tähelepanu selle kvaliteedinäitajatele. Mootori töökindlus sõltub aga kõigi süsteemide komplektsest korrasolekust.
Automootori töötades tõuseb silindrites gaaside temperatuur kohati üle 2000 °C. Et selline kõrge temperatuur ei põhjustaks ümbritsevate detailide ülekuumenemist ja õli ärapõlemist, tagatakse mootori tööks vajalik soojusreÏiim jahutussüsteemi abil.
Tänapäeva autodel on enamlevinud vedelikjahutusel põhinevad jahutussüsteemid, kus kasutatakse spetsiaalset vedelikku. Nende jahutusvedelike kvaliteet sõltub nii baasainest (etüleen-EG või propüleenglükool-PG) kui ka sellele lisatavatest manustest. Osa manuseid võib toimida näiteks termilise barjäärina jahutatavatel pindadel, mistõttu tekib jahutamisele vastupidine efekt: seda võib võrrelda katlakivi toimega. Samuti ei pruugi mõningad manused piisavalt kaitsta korrodeerumise vastu. Enamasti kaotavad paljud manused oma toime liiga vara.
Näiteks etüleenglükool korrodeerib ilma manusteta mootorite valmistamisel kasutatavaid metalle ligikaudu kümme korda enam kui tavaline vesi.
Selleks, et veenduda jahutusvedeliku kestvuses ja kvaliteedis, tuleb eelistada tooteid, millel on olemas rahvusvaheliselt aktsepteeritavad jahutusvedelike standardid. Näiteks ASTM D 3306 (USA), BS 6580 (Briti), ÖNORM V 5123 (Austria), JIS K 2234 (Jaapan), AFNOR NF R 15-601 (Prantsusmaa), SAE J 1034 (USA) või CUNA NC 956-16 (Itaalia). Paljud autotootjad (Peugeot, Ford, Daimler Benz, GM jt) annavad jahutusvedelikele sammuti endapoolse heakskiidu, märkides selle ära auto teenindusraamatus. Kuid üldiselt soovitavad autotootjad jahutusvedelikke, mis omavad rahvusvahelisi standardeid.
Põhimõtteliselt võiks ju ka vesi olla jahutavaks vedelikuks, kui sellele lisada korrosiooni inhibiitoreid. Kuid kuna vesi külmub juba 0 kraadi juures ja läheb keema 100 kraadi juures, siis vesi autode jahutusvedelikuks ei sobi.
Kindlasti on paljudele autojuhtidele üllatuseks jahutusvedeliku veidi eriline käitumine vesilahusena. Jahutusvedeliku 100-protsendilise kontsentraadi külmumistemperatuur on vaid miinus 13 kraadi. Alles pärast vee lisamist hakkab temperatuur kiiresti langema ja seejärel uuesti tõusma.
Juuresolev graafik iseloomustab jahutusvedeliku POLAR töötemperatuuri sõltuvalt vesilahuse kontsentratsioonist. Jahutusvedeliku maksimaalne tööpiirkond on 33–50 protsenti vesilahuse juures.
Nii autode kui ka jahutusvedelike tootjad näevad parimaks seguvahekorraks 50-protsendilist vesilahust, kus kõik kvaliteedinäitajad on parimas vahekorras.
Jahutussüsteemis tuleb jahutusvedelikku kasutada aasta ringi. Talvel, kui temperatuur langeb alla nulli, peab vedelik tagama mootori jahutamise ning hoidma jahutussüsteemi külmumise eest.
Eestis müüakse jahutusvedelikke kontsentraadina ja 50-protsendilise lahusena. Kontsentraat on mõeldud jahutussegu valmistamiseks ja seepärast tuleb seda tingimata segada veega. Lubamatu on valada jahutussüsteemi 100-protsendilist kontsentraati või lahjendada veega valmissegatud lahust. Teadmatu ümberkäimine seda sorti vedelikega võib põhjustada tõsiseid süsteemihäireid.
Jahutusvedelik vajab teatud perioodi jooksul väljavahetamist. Enamik jahutusvedelike ja autotootjaid soovitavad vedelikku vahetada iga kahe aasta tagant või teatud arvu kilomeetrite läbimise järel, mis on automarkidel erinev (40 000 – 100 000 km).
Jahutusvedelike valmistamisel kasutatavad ainekomponendid on värvusetud, mistõttu lisatakse neile eristuseks värvipigmenti: rohelist, sinist, kollast või oranÏi.
Jahutusvedeliku vahetamise vajaduse võib iga autojuht ka ise kindlaks määrata. Kui jahutusvedeliku värvus on paisupaagis muutunud pruunikaks, tuleb see välja vahetada. Enne uue jahutusvedeliku sissevalamist tuleb süsteemi põhjalikult veega läbi pesta.
