Tallinna linnaruumist on praktiliselt kadunud nii-öelda sõltumatud reklaamplakatid. Millal te kohtasite viimati müürilehti, mis kutsusid teid keldriklubisse tundmatut Norra ska-bändi vaatama või teatasid, et kusagil toimub väike electro-pidu nimetute DJ-de dirigeerimisel. Tartus, kusjuures, hakkab sarnaseid plakatiseinu silma omajagu. 

Tallinna Kesklinna valitsuse reklaamispetsialisti Silva Loigo sõnul linnal reklaamipindu pole. Kultuuriürituse plakatitega reklaamimiseks soovitab ta pöörduda reklaamitahvleid haldava rahvusvahelise eraettevõtte Clearchanneli poole. “Nõudlus ületab pakkumise,” sõnab firma kohaliku kontori juht Indrek Tappo. Ta täpsustab, et ettevõttel tuleb huvilistele üsna tihti ära öelda, kuna järjekorrad ulatuvad kuni kahe kuuni.

Aga kuhu siis kleepida? “Postidele, plankudele ja majaseintele plakateid kleepida ei tohi. Eriti vanalinnas!” rõhutab Loigo. Tema sõnul jääb omavolilisi plakatikleepijaid järjest vähemaks. Linna üks meetod kleepijatega võitlemiseks on plakatid kohe eemaldada. “Nii kaob neil mõte end sel moel reklaamida,” selgitab Loigo. Kaimo Järvik Tallinna munitsipaalpolitseist ütleb, et kaebusi valesse kohta kleebitud plakatite asjus saab nende amet keskmiselt kord kuus. ”Uurime välja, kes plakatid kleepis. Menetluse käigus selgub, kui suurt trahvi on rikkuja väärt,” selgitab Järvik. Juriidiline isik võib saada trahvi kuni 20 000 krooni, füüsiline isik 6000 krooni.

Pikk vaba sein

Indie-pidude sarja “Odessa pop” korraldaja Tauno Maarpuu ei arva Tallinna rangest plakatipoliitikast midagi head: “Väikeürituste korraldajad on sunnitud panema plakateid sihtgrupi liikumiskohtadesse – baaridesse, kohvikutesse ja klubidesse.” Maarpuu täpsustab, et säärane sundseis muudab skened veelgi suletumaks ning mitmedki head esinejad ei pruugi jõuda laiema publikuni. Reklaamipinnad trükimeedias käivad tema sõnul väikestele korraldajatele üle jõu.

Võimaliku lahendusena pakub Maarpuu välja, et linnas võiks olla mõni pikem plank või vaba sein, kuhu iga mees tohib oma plakatit tasuta kleepida: “Meie plakatikunst on juba üsna kõrgel tasemel, kasutatakse proffe disainereid ning päris jubedustega linnaruumi ei risustata, kui nad seda kardavad...”

Sellega, et kultuurireklaamil võiks lisapindu olla, nõustub ka Tappo. Jäme ots plakatikohtade juurde tekitamiseks on linna käes. Loigo sõnul on Maarpuu idee üldkasutatavast plakatiseinast huvitav: “Kui korraldajad meie poole pöörduksid, siis saaksime seda teemat arutada ja oma seisukoha kujundada.”

Kaire Zimmer Tartu linnavalitsuse linnamajanduse osakonna linnakujunduse teenistusest selgitab, et Tartuski on kultuurireklaami kleepimine reguleeritud. On reklaamitulbad ja haldaja, kellega korraldaja peab suhtlema. Linna omandile kleepimine lõppeb trahviga.

Tartus siin-seal silma torkavate plakatiseinte kohta, nagu looduskaitse seltsi maja sein Kitsal tänaval, sõnab Zimmer: “Need on eraomanike pinnad, nende asi, kas lubavad kleepida või mitte. Linn siin otseseks sekkumiseks võimalust ei näe.”

Samas möönab ta, et plakatite vaba kleepimine võiks Tartus olla kultuursetes raamides. Näiteks ei kipu korraldajad pärast ürituse toimumist plakateid maha võtma.

Plakatikleepija ABC

Ole viisakas!

Ära kleebi üle

•• Kleebi sinna, kus juba on.

•• Ära kleebi elektripostidele, elektrikappidele, majadele, pinkidele jne.

•• Vaata, et plakatil oleks kontakt. Juhul kui oled valesse kohta kleepinud, helistatakse sulle ja pääsed ilmselt sellega, et pead need lihtsalt maha võtma.

•• Ära kleebi veel toimumata ürituste plakateid üle, see on lihtsalt nõme ja kurjemad/närvilisemad korraldajad võivad ähvarduskõnesid teha.

•• Kui üritus läbi, proovi oma plakatid linna pealt jälle kokku korjata.