Valgus tuulepealses Koordis

 (42)

Pika ja igava suvise telehooaja dominandiks on vanade kodumaiste menuseriaalide kordused.

Osa neist tekitab äratundmisrõõmu ja paneb ikka ja jälle kaasa elama. Mind näiteks „Ohtlik lend” ja „Kättemaksukontor”. Osa mõjub sama masendavalt kui varemgi – näiteks „Tuulepealne maa”.

Selle esimesi osi võib vaadelda kui filmi „Nimed marmortahvlil” fookustamata ja ähmast järge. Eriti huvitav pole, aga tapvalt igav ka mitte. Edasi läheb aga kõik vääramatult halvima stalinliku kaanoni järgi: paid muutuvad aina õilsamaks, pahad aina jõledamaks. Sekka satub ka mõni kõhklev keskmik – eriti meeldejäävalt Guido Kangur Martin Liivetina. Aga nagu Hans Leberechti või Rudolf Sirge teostes, muudab ka seriaalis keskmiku kõhklused ebahuvitavaks teadmine, et nagunii ta varem või hiljem „ärkab”. (Või sureb pahade käe läbi ja tema surm „äratab” kõik teised keskmikud.)

Kõige talumatum on sarjas vapside ülistamine. Koguni sel määral, et kui naine julgeb vapsi maha jätta (mis sellest, et vaps on tõesti talumatu iseloomuga), tabab teda kohutav karistus – hävituspataljoni liikmed vägistavad ta metsikult ning tapavad. Nii totalitaarsuse ülistus kui ka naise käsitlemine alama olendina mõjuvad 21. sajandil vaimse puudena. Vapside ülistamisega kaasneb automaatselt Eesti kultuuritegelaste mõnitamine – sest ka reaalselt ei toetanud ükski arvestatav kultuuritegelane vapse. Kõik teadsid ju, mis Saksamaal toimub. Nii on tapvalt loogiline, et ainus märkimisväärne loovisik ekraanil on alatu ja vastik karikaturist, kellest 1941. aastal saab küüditaja (miks mitte sarimõrvar?). Kusjuures asjaolu, et loovisikuid mõnitava sarja on formaalselt teinud loovisikud ise, on lausa skisofreeniline.

Tänan majanduskriisi

Esmapilgul tundub mõistatuslik, kuidas nii hea stsenarist kui Mihkel Ulman nii mõttetu soga kokkukeetmises osales. (Teine stsenarist on Lauri Vahtre.) Selguse leidsin Vikipeediast: „Tuulepealne maa” valmis täielikult riigi rahaga. Ja kelle leiba sa sööd, selle laulu laulad. Nii tõestab sari taas, et võimu leivakäär saab seda paksem, mida kakofoonilisema kräunumise ta vaimule ette kirjutab. Selle tendentsi varasematest näidetest kõlbab Stalini ajale lisada Pätsi-aegne rahvuskirjanduse supivaht.

Põnevaid küsimusi tekib veelgi. Kui riik hakkaks rahastama ka näiteks „Kättemaksukontorit”, kui madalale selle vaimne tase siis langeks? Põhjust sponsida ju oleks, sest sari käsitleb tänapäeva Eesti riigi prioriteete: naiste ahistamise ja diskrimineerimise lõpetamine, politsei efektiivsuse suurendamine, viimastes osades ka iibeprobleem.

Sümptomaatiline on „Tuulepealse maa” demonstreerimise fakt Soome ja Läti telekanalites. Mõlema naaberrahva alamkihtide seas on visalt püsinud arvamus eestlastest kui algelisemast ja ebakultuursemast rahvast. „Tuulepealne maa” aitab seda müüti kinnistada.

PS. Ühtlasi tänan südamest majanduskriisi õigeaegse saabumise eest, mille tõttu sarja arvatav järg tegemata jäi.

Ajalooline draamasari

„Tuulepealne maa”

12 osa

ETV 2008

Kordusena ekraanil

neljapäeviti kell 20 ja

laupäeva keskhommikuti.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare