Mul on alati taskus plastikkott ja -kindad. Olen vist Tallinnas ainuke inimene, kes oma koera "pahandused" ära koristab, ühtegi teist inimest pole sama asja tegemas näinud. Helsingis tekivad lohaka koeraomaniku ümber tohutud sotsiaalsed pinged, siin on pingeid küllaldaselt mujal. Näiteks minu tööalal – kindlustuses.

Lugesin Eesti Päevalehest kindlustusturu kokkukukkumisest. Kõiki artiklis kirjeldatud protsesse prognoosisin ette juba kolm aastat tagasi, kui juhtisin Sampo Kindlustuse Eesti kontorit.

Kindlustus on konservatiivne ala, kus tuleb tegutseda targalt ja mitu aastat ette vaatavalt. Eesti kindlustusmaailm on noor ja kogenematu, majandustõusu eufoorias tehtud riskantsed otsused ning vead maksavad täna rängalt kätte. Vaid konservatiivsed kogemustega kindlustusseltsid, kes ei läinud kaasa kiire rikastumissooviga, suutsid oma riske hajutades ellu jääda. Riskimine on inimlikult arusaadav - meist keegi ei usu, et just meiega juhtub midagi halba, ometi ei saa kõik lõputult hästi minna.

Olen siin elatud nelja aasta jooksul õppinud tundma ja armastama siinset maad, eriti tema loodust. Võin kindlalt väita, et olen kohapeal poole rohkem ringi rännanud kui tavaline eestlane. Minu hea eesti kolleeg pole käinud Vormsil ega Prangli saarel, aga meie abikaasaga viibisime möödunud nädalal Halliste jõel kanuumatkal. Sealne loodus on müstiliselt kaunis. Muinasjutulisi puutumatuid paiku on Eestis palju. Igasuguste pingete maandamiseks soovitan kõigil minna loodusesse ja kui koer on kaasas, siis pistke plastikkott ja -kindad taskusse!