Eestisse elama asudes olin shokeeritud asjaolust, et inimesed rääkisid enesestmõistetavalt oma sõjaaegsest vabatahtlikust liitumisest sakslaste SS-ga. Kivi langes südamelt, kui mõistsin, et see oli väljapääs vabaneda veelgi jubedamast Vene võimust.
Samasugune shokk tabas Islandit, kui ajalehtedes kirjutati 1946. aastast meie saarel elanud eestlase Evald Miksoni minevikust. Minu mees Teitur teadis hästi Miksonit. Kohe pärast Islandile saabumist tutvus Mikson oma tulevase naisega. Ta õppis ruttu selgeks keele. Mikson lõi oma spordiklubi, aga selle hääbudes asutas massööriteenuseid pakkuva firma.
Tema käte alt käisid läbi Islandi erinevate spordialade tipud, muu hulgas ka Teitur. Kõik olid Miksonist vaimustatud. Ta oli hea inimene. Koos naisega, kes töötas samuti perefirmas massöörina, kasvatati üles kaks poega ja tütar. Nagu isagi, kes oli mänginud Eesti jalgpallikoondises väravavahina, pääsesid pojad Johannes ja Atli oma maa rahvusmeeskonda. Ma kohtasin Johannest ja Atlit tihti, sest nad mängisid Islandi koondises koos Teituriga. Vastupidiselt eestlasele omistatud tagasihoidlikkusele olid mõlemad poisid väga avatud ja elavad. Aga teisest küljest olidki nad ju rohkem islandlased, kelle jaoks nende isa ei erinenud teistest islandi isadest. Nad võisid tema peale uhked olla, sest teda tunti hästi ja temast peeti kogu riigis lugu.
Seda suurem oli nende ehmatus, kui isast hakati korraga kirjutama kui sõjakurjategijast. See sai alguse Evald Miksoni enne surma kirjutatud autobiograafiast. Teda hakati meedia poolt maha tegema. Tuli välja, et Mikson oli Eestis kuulunud SS-i. Ajalehed hakkasid teda taga kiusama. Paar-kolm kuud enne surma käis teda vanadekodus vaatamas Teituri isa. Mikson oli olnud väga nördinud lehtedes kirjutatu üle. Ta suri detsembris 1994.
Ma ei tea, mida pojad võisid isa minevikust teada. Ei tea, kas ta rääkis neile, et oli töötanud Eesti kaitsepolitseis. Igatahes Teiturit ja tema isa vapustasid lood Miksoni koostööst sakslastega. Viimase sõja tõttu ei sallinud Islandil keegi sakslasi. Aga Teitur koos isaga hoidsid kõigele vaatamata Miksoni poole. Nad mõistsid, et kuidagi pidi Mikson sõjast välja tulema. Hiljem mõistis seda suurem osa rahvast.
Kui Mikson Islandile saabus ja tema minevikku oleks teatud, oleks ta ilmselt saarelt välja söödud. Talle oleks kindlasti andestatud Eesti kaitsepolitseis töötamine, kuid mitte koostöö sakslastega. Ainus, mis Miksonist teati, oli tema jalgpalliminevik. Muust ta ei rääkinud. Tähele pandi küll üht imelikku asja: kui Islandile tuli mõni Vene võistkond, pani Mikson kohe poe kinni, läks ära koju ega masseerinud kunagi.
Siin olles mõistan eestlasi paremini. Olin eelkõige norralaste suust kuulnud sakslaste metsikustest okupeeritud territooriumil. Eestis olen kuulnud, et saksa ja vene sõdur erinesid nagu öö ja päev. Võrdluses venelastega oli sakslaste käitumine eesti taludes viisakas: anti lastele maiustusi ja osteti toitu. Nagu inglased Skandinaavias! Kontrastiks venelaste toores käitumine.
