Valmistutakse mõõtma miljardi tähe kaugust
Tartu observatooriumi teadlane Indrek Kolka seisab Tõravere peahoones kivise taeva ees ja seletab oma projekti, mis seisneb koostöös paljude maailma astronoomidega, et kaardistada taevatähtede nähtava valguse kiirgusspektrit. Selle kivise taevakaardi tegi kunstnik Lagle Israel 44 aasta eest. Kaart on seinal oma endises hiilguses, kuid Tartu observatoorium on olude muutudes ka ise muutunud. Kui teaduse rahastamine hakkas muutuma, oli seal tööl umbes 230 inimest. Nüüd on neid järel 75.
Kuid lootus on siiski säilinud, sest praegu osalevad Eesti astronoomid paaris suures Euroopa ühisprojektis. Tähtede elu Üks neist on europrojekt Gaia, millega Eestist tegeleb Kolka, kes on oma töödes uurinudki meie galaktika tähtede kiirguse koostist. Tõravere astronoomid on erinevalt suurte observatooriumide teadlastest erilised ja võiks ütelda, et isegi omamoodi klassikud, kes uurivad ise eri suuruses teleskoopidega taevast. Mujal kipub olema ikka nõnda, et astronoome teleskoopide ligi ei lastagi. Istutakse arvutite taga ja töödeldakse andmeid, mida täiesti automatiseeritud teleskoop kogub. Ja püütakse otsida selliseid valdkondi, kust võib midagi uut ja rabavat välja tulla.
Tõraveres aga tegeldakse tähtede vaatlemisel maisemate asjadega – kui sellist sõnaühendit võib tähtede puhul kasutada. Tõravere oma pooleteisemeetrise peegelteleskoobiga on sellisteks vaatlusteks sobiv, Põhjamaades ja Baltikumis on see suurim. Siiski on selgeid vaatluspäevi aastas vaid 80. Ülejäänud ajal saab aga andmeid analüüsida. „Aastate jooksul koguneb andmehulk, mille pealt saab näha aeglaseid muutusi tähtede elus,” ütleb Kolka, keda huvitavad just kriitilised arenemisastmed tähtede arengus.
Meie Päike on rahulikus faasis, astronoomi unistus oleks leida esimesena mõni noova või supernoova – tähtede plahvatus, mis paiskab mõne nädala või kuu jooksul välja sama suure energiakoguse, mis Päike kogu oma elu jooksul. Kuid selliseid nähtusi pole just lihtne esimesena üles leida. Üks huvitav objekt, V838, millele Kolka tähelepanu juhib, asub meist 18 000 valgusaasta kaugusel. Kuue aasta eest avastati, et see muutus teadmata põhjustel heledamaks. Kuid nüüdseks on seegi kaksiktäht tuhmunud. Ülitäpsed mõõtmised Gaia projekti käigus lennutatakse kosmosesse, Maa ja Päikese vahele, kus Päikese ja Maa tõmbejõud on võrdsed, nn Lagrange’i punkti teleskoop. Euroopa kosmoseagentuur ESA (European Space Agency) loodab selle valmis saada ja üles saata 2011. aastal.
„Eesmärgiks on tähistaevas viie aasta jooksul läbi skaneerida, nii et määratakse miljardi tähe ülitäpsed koordinaadid ja kaugused Maast. Praegu teatakse vaid kahte miljonit tähte ja 150 000 tähe kaugust,” ütleb Kolka. Hinnanguliselt on aga tähti 100–200 miljardit. Praegu töötatakse selle kallal, et tulevasi andmeid matkida, töötada välja rehkendusteks vajalikke algoritme, et leida üles kriitilises arengufaasis olevad tähed. Kogu kataloog loodetakse valmis saada 2020. aastaks. Sellega tegeleb või hakkab tegelema 350 inimest. ESA eraldas Tartu observatooriumile raha septembris ning see on üks esimesi Eesti teadlaste samme Euroopa kosmoseagentuuri liikmeks saamise teel. „Meie eesmärgiks on arendada tehnilist ettevõtlust,” ütleb direktor Laurits Leedjärv. 1609. aastal mõõtis Galileo Galilei oma teleskoobiga esimesena tähti.
Järgmine aasta on selle sündmuse puhul kuulutatud ülemaailmseks astronoomia-aastaks. Ka Tartu observatoorium lööb selles astronoomiat tutvustavas ürituses kaasa. Seda enam, et siin on teaduse populariseerimise kogemus. Pidevalt käib kohal ekskursioonigruppe, nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Selleks tarbeks on sisustatud stellaarium. Nüüd on selle teadusasutusega seotud ka tosinkond doktoranti. „Meie mure on see, kas vanem põlvkond jõuab noortele oma kogemusi üle anda – vahepeal tekkis auk, nii et järjepidevus ähvardas katkeda,” ütleb observatooriumi kunagine direktor Tõnu Viik.
