Vana linnus kutsub

Tallinna-Pärnu maanteed mööda sõitja võiks sisse põigata Varbola maalinna. Märjamaalt 15 kilomeetrit põhja pool keerab ida suunas korralik tee, mida mööda viie kilomeetri pärast jõutakse tammealleeni. See viibki Eesti ühte võimsamasse muinaskindlusesse.

Varbola Jaanilinn on suuremaid rajatisi, mida meie esivanemad teinud. Kümme tuhat aastat tagasi oli siinne paeastang saar Balti jääpaisjärves. Küllap astangu kujust on linnus endale nimegi saanud – varblase nina ehk Varbola.

Nüüd ulatub linnusemüür 70 meetrit üle merepinna. Üle poole kilomeetri pikkune müürivall pole mitte niisama kokku kuhjatud, vaid paekividest laotud. Selleks oli vaja terve kihelkonna rahva koostööd. Nüüdki veel ulatuvad müürid seal kohati küm-mekonna meetri kõrgusele hoovipinnast.

Spordiväljaku suurune hoov, kus kaheksasaja aasta eest asus sadakond maja ning saja aasta eest elas metsavaht, on praegu eeskujulikus korras. Atraktiivsemaid paiku õuel on kaev, mis kunagi läks 15 meetri sügavusel asuva veesooneni. Läbi paekihtide kaevatud kaevu põhjast on arheoloogid leidnud kirve ja sõjanuia, aga ka rahumeelsed kaseniinest vakad.

Muljetavaldav on taastatud väravakäik, mille kaudu tee viib alla soise metsa vahele. Kunagi oli väravakäigu kohal palkidest kaitsetorn. Kuid ei ole ükski kindlus vallutamatu, ja sellest annab Varbolas tõendust müüri allosast leitud lubi, mis küllap tekkis palkseinte põlemise tagajärjel.

On teada, et aastal 1212 piiras linnust vene vürst Mstislav. Läti Hendrik on oma kroonikas seda tähtsat tugipunkti maininud õige mitu korda. Veel 14. sajandil leiti siin rüüstajate eest varju, seejärel hakati iidsesse paika matma surnuid.