Vana mees tunneb siirast rõõmu kätte võideldud vabadusest


19-aastane poiss hoidis Võnnu lahingus ära naaberpolgu purukslöömise

Põltsamaa vald 19-aastaselt Vabadussõjas vapruse eest Vabadusristi pälvinud Karl Jaanus istub homme televiisori ette kaitsejõudude aastapäevaparaadi vaatama ja vanu aegu meenutama. Põltsamaa lähedal elav 99-aastane Jaanus on üks 22-st Eestis tänaseni elavast vabadussõja veteranist, kuid ainus, kel oma sõjateenete eest ette näidata Vabadusrist.

Juuni 1919, Võnnu lahing. 3. jalaväepolgu viis meest, nende seas Jaanus, saadeti naaberpolgule sõna viima, et oldagu sakslaste ründamiseks valmis. Jõudsid veidi minna, kui olid korraga vastaste tule all. Neli panid jooksu, Jaanus roomas läbi rukkipõllu teise polguni ja andis teate edasi: et oleme paigal ja ohtu pole.

Jõuab siis oma kaevikuteni tagasi ja – polk läinud! Mehed juba paari kilomeetri kaugusel: arvati, et sakslane sees ja naaberpolk puruks löödud. Kamandati siis ümber pöörd ja jõuti tagasi just enne seda, kui vastased tulid omast arust tühje kaevikuid võtma.

“Siis said nad nii, et sõit oli sees!”

Sõtta läks Jaanus 19-aastaselt vabatahtlikuna. Kogus küla mehed kokku ja ühines Põltsamaa kaitseliiduga. Kolm päeva jõuti neile Kabalas väljaõpet teha, siis anti kahe peale üks püss ja veidi laskemoona ning saadeti Viljandit venelaste eest kaitsma.

Läks vabatahtlikuna sõtta

80 aastat hiljem istub Karl Jaanus oma kirjutuslaua taga ja naeratab kavalalt.

“Ma olen elust n i i palju laule loonud!”

Hingab siis sügavalt sisse ja deklameerib (häälest ei puudu paatos, nagu valimiskõnet pidaval poliitikul): “Kui lõppes mu lapsepõli – tööd tehes see raske oli –, siis võtsin nõuks maha kõik jätta, kodu kaitsema läksin sõtta.

Ei kartnud ma surmavaid kuule – neid tuhandeid lendamas oli –, ma surmale pöörasin selja ja sõjast tulin võitjana välja!”

Pärast Võnnut saadeti 3. polk Pihkva kanti. Ühel hommikul hakkas Jaanus külla luurele minema ja teised aasisid: nagunii läheb hoopis meid ära andma. Jaanus haavus ning teatas: küll näete, et ma toon tagasi tulles veel “keele” ka kaasa!

Siis läks ja muretses, et kuidas küll nii rumalasti ütles? Järsku näeb: ühe hoovi peal askeldab naine. Kas kommuniste on? küsis Jaanus. Toas on, viipas naine ukse poole – kaks tükki. Kui tallu sööma tulnud vene sõdurid välja hakkasid

tulema, seisis Jaanus neil püssiga vastas. Nõnda olid käes nii “keel” kui ka kaks püssi.

Karl Jaanus on jõudnud oma lemmiklaulu viimase salmini: “Ei möödunud aegu ma leina, vaid ütlen nii lahkelt: las käia! Nii elu on kuldne kui paradiis ja lahkesti kõlab mu laulude viis.”

30-ndatel ei möödunud ühtegi külapidu, ilma et Mädalombi talu Karla poleks oma lauludega üles astunud. Üksvahe kutsuti teda isegi Tallinna Estonia teatrisse, ent siis teatas mees, et tema oma talu ei jäta.

Sõi oma matustel

Kord tuli ta vanematele teade, et poeg on hukkunud ja tuldagu talle järgi. Veristati siis peielauaks siga ja tehti laar õlut, surnukuuris selgus aga, et tegu oli hoopis samanimelise võõra vanamehega.

Kui vanemad siis väeossa kirjutasid, lasti Jaanus vastuseks paaripäevasele puhkusele. Sõi-jõi oma peieroogasid ja viis naastes poistelegi.

Edasi?

Vabariigi-aastatel sai tast taluperemees, 1941 metsavend, saksa ajal abivallavanem ning seejärel poliitiline vang. 1956-ndal, pool aastat enne karistuse lõppu, anti amnestia. 84. eluaastani karjatas Karl Jaanus kolhoosi vasikaid.

Kas on mõnikord tulnud mõte, et mille pagana pärast sai sõditud?

“Ei.”

Kui ta eelmisel aastal vabadussõja veteranide kokkutulekul nägi omakandi meest, kes 1930-ndatel vapsidega Pätsu vastu ühines, oli ta veel mitu päeva hiljemgi solvunud: “Kuradi vaps, mis ta ronib meie sekka!”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare