Vanemuises lauldi Alo Mattiiseni mälestuseks
“Mart Laar ei tule kontserdile mitte peaministrina, vaid kui Alo sõber,” ei unustanud muusikalise sündmuse peaettevõtja, Jõgeva gümnaasiumi muusikaõpetaja Maret Oja mainimast. Muuseas on Oja ka Mattiiseni kursuseõde ja kõrvaltoa elanik konservatooriumi päevilt.
Eile oli ka Mart Laari sünnipäev, mida kontserdilised pidasid meeles viie eriti pika roosiga.
29. mai õhtul 1996 viis laulva revolutsiooni muusikakindral Mattiisen Hirvo Survale oma viimased noodid, popurrii laulupidudel lauldud populaarsetest lauludest. Samal õhtul helistas ta ka Ivo Linnale.
Tahtis Ifile enne surma midagi öelda
“Olin tööl. Ta oli jätnud automaatvastajasse sõnumi, et tagasi helistaksin,” mäletab Linna. “Jõudsin koju öösel, ei hakanud tülitama. Hommikul helistasin, naine võttis vastu - Alot ei ole, ta viidi ära. Ma ei saanud aru, kes teda kuhu viis. Siis ütles naine: Alo on surnud. See oli uskumatu. Ja ma ei saanudki teada, mis ta mulle öelda tahtis.”
Linna ja Mattiiseni tutvus algas 1984. aastal telemaja kohvikus. “Juba enne kuulsin Tallinna peal kumu, et on välja ilmunud üks noor helilooja, kihvt ja andekas.”
Esimeseks ühistööks sai fosforiidivastaline “Ei ole üksi ükski maa” kolm aastat hiljem. Järgmiseks tulid juba viis isamaalaulu Tartu muusikapäevadel.
“Noodikiri oli tal haruldane, seda ei lugenud välja mitte keegi. Sellepärast õpetas Alo siis oma kodus mulle laulud selgeks, istus klaveri taga ja laulis ise linti.” Linna on ajaloolist kassetti korduvalt püüdnud üles leida, aga pole suutnud.
Kõik nutsid ja langesid üksteisele kaela
Koos muusikaga avaldasid Linnale muljet ka laulude sõnad: “Kus alles pannakse, mõtlesin. Julge värk. Huvitav, millal kaagebee kong ette sõidab.”
Proovid InSpe ja Kiigelaulukuuikuga käisid Nõmme kultuurimajas.
“Pillimeestele tegelikult päris keerulised lood. Tahtsime, et kõik oleks viimase peal. Eufooria tõusis iga prooviga. Tekkis fiiling, et panemegi sellele vene värgile paugu ära.”
Enne Mattiiseni surematut tähelendu Tartu lauluväljakul käidi Linna käest alalõpmata küsimas, millal Alo uus isamaaline sümfoonia ka välja tuleb. “Tohutu närv oli sees. Pärast esinemist istusid kõik musapäevade pillimehed lava taga, nutsid, jõid veini ja langesid üksteisele kaela.”
1988 suvel lennati üle-eestilisele tuurile ja sügisel tuli Tallinna lauluväljakul “Eestimaa laul”.
“Menu oli igal pool meeletu. Kõige võimsam oli Viljandis, kus lambid olid toigaste otsas ja võimendus selja taga astmete peal, nii et midagi polnud kuulda. See oli nagu vabaõhu-klubi,” mäletab Anti Kammiste, InSpe teine klavka Mattiiseni kõrval.
Liiga ruttu unustame
Kammiste meelest oli Alo suur helilooja, kel ei õnnestunud endast alati jätta tugeva inimese muljet. Linna (selgub ka, et Laari) meelest oli Alo õrn ja keeruline inimhing. Kolm aastat pärast surma valiti Mattiisen Ernesaksa, Pärdi, Järvi, Otsa, Klasi ja Tormise järel ning Tobiase, Elleri ja Härma ees meie sajandimuusikute esikümnesse.
Eilne mälestuskontsert oli jätk iga-aastastele Jõgeva muusikapäevadele, millest seekord võttis osa üle poole tuhande õpilase üle Eesti. Nende hulgast (läbi raskuste) välja valitud 9 laureaatansamblit sisustasid kontserdi esimese poole. Teises pooles saatis Laari pidukõne järel Linnat ja Kiigelaulukuuikut originaali asemel Kammiste orkester.
Maret Ojale on InSpe kõrvalejäämine ebamugav teema. “Mõnest on kujunenud nii suur isiksus, et teda ei jõua ära paluda, et ta oma mugavast elust korraks välja tuleks,” põhjendasid muusikud InSpe (ja flöödi ning ksülofoni) puudumist.
Vihmane ilm, vähene reklaam, uuemad huvid. Kuigi rahvamassid jäid Vanemuisesse voogamata, andis kolmandik saalitäidet aplausi ajal endast parima. Siiski pole Maret Oja kindel, et ta 10 aasta pärast Mattiiseni poolsajandit hakkab tähistama - “Ma vaatan, Eesti rahvas kipub liiga ruttu unustama...”
Andrus Esko
