Veebruari esimene nädal: üha külmem

Ja nii ongi. Siberi külmataat ajas eelmise nädala viimastel päevadel oma küüned sügavale Eestimaa ihusse. Maa ja meri püüdsid end küll matta piimjasse uttu, aga seal, kus sõbralikku sooja merevett ei olnud toetamas, langes termomeetri näit allapoole kasukata inimeste taluvuspiiri. Külmapealinn sai kätte peaaegu 35 pügalat alla nulli ja tardus täiesti.

Siiski, inimeste mõtteviis muutub iga päevaga: kui veel nädal tagasi nuriseti, kui termomeeter ei tahtnud hommikul kahekümnest kraadist ülespoole tõusta, siis nüüd mühatatakse: „Miinus 32, njah...” ja magatakse edasi. Tõsi ta on, et inimeste liikumisvõime on nüüd tugevasti piiratud. Peale selle, et ninaotsagi ei taheta soojast toast välja pista, räägitakse kogu aeg ka auto käivitamise „krokodillidest”. Aga pole hullu, tänasega peaks selle talve külmateravik ületatud saama ja edasi sõidetakse mäenõlvast alla vastlapäevase sula ja kevade poole.

Isegi hiired pagevad sooja

Kõige kummalisem on see, et nädala jooksul pudises lumekest alla vaid neljapäeval ja seda oli nii napilt, et kattis vaevu varasemad jäljeread. Aga põnev oli näha, kuidas kohe tuli rebane ja tegi uue jäljerea sama koha peale, kus eelminegi. Ja nüüd on mu akna all täpselt ühesuguste vahemaadega täpijoon. Risti üle selle on läinud paarishüpetega üks väiksem sell. Tuhkur?! Tulnud on ta garaaži nuka alt, küllap maiustas hiirtega, kes omakorda on maiustanud ämbripõhja ununud maapirnide kallal. Räägitakse, et isegi autosse pidid praegu hiired sooja pugema. Tuhkur on üritanud pugeda maja vundamendi alla sooja, aga hoolsad töömehed pole selleks võimalust jätnud ja nii ongi ta hüpelnud Aotähe mängumaja alla. See teeb mind veidi ärevaks, sest seal on ju päeval rohevintide plaaž.

Päikesevannituba

Mängumaja katus on lindudele praegu tõeline päikeserand. Just siis, kui päikesetõusul külmakraadid kõige kangemaks lähevad, koguneb sinna trobikond rohevinte end tõusva päikese kiirtes soojendama. Seda, et seal tõesti soe on, näitavad pikad jääpurikad kütteta majakese katuseräästas. Päike juba soojendab ja sulatab. Aga linnud kobivad end sinna üles soojendama pärast seda, kui on kõhu rõdul kõvasti täis puginud. Rasvatihased kipuvad pidama koguni mingeid võistlusmänge, mujalt on kuulda, et siin ja seal on nende lauluvõistluski lahti läinud. Aeg-ajalt leiavad nad mõne haraka peidetud pekitüki ja siis meenutab tants kuumavereliste härjavõitlejate omi. Ka varblased muutuvad ses soojas rõõmsamaks ja löövad silpsudes sekka. Pühapäeva hommikul eksis meile ka uustulnukas – sinitihane, küllap kusagilt külmemast metsapõuest. Aga harakarahvas on juba nädala jagu päevi kadunud.

Luiged lennus, pakane taga

Suur oli minu üllatus, kui kolmapäeva hommikul lendas Tartus Raadi lennuvälja poole kühmnokk-luik. Sisemaal ja sellisel ajal? Aga siis see külmalaine ta kannul tuligi. Tõepoolest on hea meel, et meie luikede paremik suudab külma eest veel lõuna poole pakku minna. Sel nädalal tuli rõõmus teade, et vabariik tänab aumärkidega meie lendoravate hoidjat Uudo Timmi ning allikate ja põhjavee kaitsjat, paevana Rein Einastot. Jõudu neile looduse hoidmisel!