27.02.2012, 04:00
Veebruari neljas nädal: tormisula tõi lõokesed
Pool kaheksa. Päike tõuseb kahkjast udust, pillub oma esimesed kiired puudele. Kusagilt ilmub rohevindiparv, esimene selleaastane hallrästas keksib keset lund. Korraga lähevad linnud ärevile, rästas kähistab vihaselt valge vaimu peale...
Vaim pole keegi muu kui meie garaaži elama kolinud nirk. Aina vallatumaks lähevad selle pisikese kärplase jooksutuurid meie heki all. Viuh, on ta ühe põõsa all, siis jälle kümme meetrit eemal. Vahel tundubki mulle, et loomakesi on kaks. Sest üks, keda ma nägin ühel hommikul magamistoa kardinat eest tõmmates akna all mööda räästaalust hangeharja jooksmas, oli veidi hallikam – just nagu tuhaämbrist läbi käinud ja veidi suurem. See linnuehmataja seal põõsaste all on endiselt säravvalge ja vallatu. Aga põnevad on nirgi jäljed: need on imepisikesed justkui sõrmeotsa suuruste käppadega kassikese jäljed. Õues lumel on nad inimese jälje pikkuste vahedega paaristäpid, garaaži ukse all lumel segiläbi tallatud täpikesed. Imekspandav on ka nirgi keha, see on nagu pikk valge ja karvane vorst, millel pisikesed lühikesed käpakesed all. See keha ei hüppa, vaid justkui vonkleb ussilikult ühelt hangelt teisele. Vend soovitab mul kiviaeda ehitama hakata – aga ma pole veel kindel, kuidas see siia linnapilti sobib –, sest tõesti, nirkide vallatus mu akende all näitab, et peagi on järelkasvu tulemas.