Ta näeb välja umbes nagu Saksa auto – munaja kujuga, võiks vabalt võrrelda Volkswagen Passatiga näiteks. Kuid ta on palju, palju väiksem, sest mahub vabalt ka naisterahva väiksesse peopessa.

Tavaasendis pole SL55 klaviatuuri nähagi, vaid see “sõidab” ekraani alt välja – telefon käib pikkupidi justkui pooleks. Klappi avades saab automaatselt kõnedele vastata ja kõnesid lõpetada ning seepärast on SL55 kõige mugavam nendele inimestele, kes vastavad kõnedele rohkem, kui ise välja helistavad.

##Kui CL50 hiilgas vaid kena välimusega ja sisulisi võimalusi oli tal vähe, siis SL55 annab silmad ette isegi mitmele ärimehetelefonile.

GPRS, WAP, e-posti klient, Java-programmide tugi, MMS, kalendrite sünkroniseerimine, kolmesüsteemsus ja infrapunaport on peaaegu kõik, mida isegi ärikasutajal vaja võiks minna. Olulisematest asjadest on puudu vaid bluetooth, kuid see-eest saab telefoni külge ühendada välguga fotokaamera.

Mängude, MMS-i ja internetis surfamise mõnusaks tegemise eest hoolitseb korralik värviline ekraan, muude mõnude eest vahvad polüfoonilised helinad. Neid saab muuseas külge pookida pea igale liigutusele, mis telefoniga teha – näiteks ka klapi avamise või sulgemise saab häält tegema panna.

Hoolimata väiksusest, kergusest ja armsusest, on ka SL55 juures mõned “agad”. Miskipärast ei ole Siemensi inimesed vajalikuks pidanud lisada telefonile võimalust mulle öelda, mis kell ma kellelegi helistasin. Sissetulnud ja vastamata kõnede juures on kellaajad ilusti olemas, väljuvate kõnede juures mitte. Kuid minul on seda küll päris tihti vaja teada, sest alailma ütleb keegi, et ma peaks 10 minuti pärast helistama.

Teiseks tunduvad kõnele vastamise ja kõne lõpetamise nupud käima üsna juhuslikult või vähemalt ebakindlalt, sest esimest korda vajutamine ei anna alati tulemust. Klahvivajutusi saadab ka kummaliselt vali plõgin, näiteks koosolekul WAP-i abil uudiseid lugeda või lühisõnumeid saata on päris piinlik.

Aga kui üks telefon on nii nunnu, siis keda need ebamugavused ikka heidutavad.