Vellavere rebased koos Vitipalu mäkrade ja maskott Vapuga
“Tollal ei osanud küll oodata, et on võimalik saada matkamaja ja vaatetorn ja... ,” meenutas Vapramäe-Vellavere-Vitipalu (VVV) sihtasutuse juhatuse liige, turismiõppejõud ja retkejuht Annereet Paatsi sihtasutuse algusaastat. “Kujutasin ette, et on väga hea, kui saavad olema mõnedki matkarajad peale Vapramäe.”
Ent kogemuste kasvades tekkisid uued ideed ning Vapramäe matkaradadele lisandusid Vellavere ja Vitipalu, tekkisid mõtted arendada Elva puhkepiirkonda ühiselt ja terviklikult, kaasates ka toitlustus ja majutusettevõtteid, koondades nad kõik ühiselt kaardile, tutvustades neid koos messidel ja turismivoldikutel. Sihtasutuse maskott Vapust on saanud Vapramäe-Vellavere-Vitipalu piirkonna tunnustatud kaubamärk.
Võimalus kõigile
Eelmisel aastal haarati puhkepiirkonda lisaks loodusradadele ka Tõravere, töötav Hellenurme vesiveski, ümbruskonna mõisad... Ikka selleks, et inimesel oleks huvi viibida siin rohkem kui üks päev.
“Kindlasti on see terve meie piirkonna huvi, et siiasattunu käiks ka poes, sööks ja magaks siin. Meie ise sellist teenust ei paku, vaid teeme asutustega koostööd,” ütles VVV sihtasutuse juhataja Gea Järvela.
Praegu võib öelda, et iga sihtasutusse investeeritud kroon toob seitse krooni tagasi. Ometi pole see võrreldav äriga – kasu tuleb kaudselt ja kaarega, kuid seda püsivamalt ja kindlamalt.
Nii mõnegi teise Eestimaa loodusradadega tegeleva mittetulundusettevõtte teeb kadedaks tänavu juba viieks aastaks sõlmitud koostööleping sihtasutuse asutanud omavalitsustega. See annab kindlustunde ja juhatus ei pea muretsema palkade ega esmaste ülalpidamiskulude pärast ning saab rahus projekte kirjutada ning rahastusvõimalusi otsida, sest igas piirkonnas on töötajad, kes koristavad, niidavad, viivad puid lõkkekohtadesse ja parandavad, kui miskit ära lõhutakse.
“1999. aastal ei olnud ma veel nii optimistlik sihtasutuse saavutustes, püsimises ja jõus, kui täna,” rääkis Palupera vallavanem Terje Korss. “Sihtasutuse süda tuksub ja see süda on terve. See süda on just need inimesed, kes on sihtasutuse sees ja ümber.”
Põnevad retked meelitavad Elva kanti
Tänapäeval on juba üsna tavaline, et seltskond, kes on kogunenud seminari või suvepäevi pidama, soovib ka näiteks looduses matkata. Olgu siis jalgsi, rattaga või hoopis paadiga. VVV sihtasutusest saab muheda ja asjatundliku retkejuhiga metsa linnulaulu kuulama minna juba varavalges. Romantilisema hingega matkaja saab kindlasti elamuse öiselt laternamatkalt.
Looduses võib matkata seltskonnaga või üksi, retkejuhiga või omapäi, valida omale sobiva matka teekonna raskuse ja pikkuse või teemade järgi.
Matkaradadel on välja ehitatud piknikupidamise- ja telkimiskohad. Piknikukorvi võib ise kaasa võtta, kuid selle saab ka kohale tellida.
Gea Järvela pidas VVV sihtasutuse suureks plussiks paarikümmet väga head retkejuht, kelle hulgas on metsamehi, agronoome, turismiõppejõude, kooliõpetajaid, lasteaiakasvatajaid, sotsiaaltöötajaid, IT-spetsialiste.
“Igaüks otsustab ise, millise sisuga matku teeb, mingit sundust ei ole. Kes armastab seiklust, teeb seiklusmatku, kes kutsub linnulaulu kuulama, kes tutvustab taimi,” selgitas Järvela.
Kõige vahetuma ja ausama tagasiside annavad Gea Järvela sõnul lapsed, sest neid ei kammitse eelarvamused, nad tulevad loodusesse nii nagu peabki – vabalt, puhta lehena, positiivselt.
“Laps ei taha tulla lihtsalt jalutama, talle peab siin ka mingit tegevust pakkuma. Lapsed armastavad väga näiteks Vitipalu nõiamajas käia,” pajatas Järvela.
Kuigi Geal endal on metsas loomadega kohtumist harva ette tulnud, teab ta Vapramäel ja Vellaveres kohti, kus pesitsevad rebased, Vitipalus elutsevad aga mägrad. Palju on siinkandis kopraid, kuid ka nemad ise ei taha sattuda inimeste silma alla, eriti kui on matkarajale risti mõne puu langetanud.
Vitipalus on matkajad näinud varakevadel selget karujälge sipelgapesas või teel peesitavat rästikut. Kõige rohkem näitavad end siiski metskitsed. Eks retkejuhid on teadlikud, mis siis teha, kui juhtud ühel hetkel mõne metsaelanikuga väga lähedalt tõtt vaatama.
“Ise olen Vitipalus paari meetri kauguselt põdraga kohtunud. See oli siis, kui me neid radu plaanisime,” meenutas Gea. “Olin täiesti üksi. Vaatasime veidi aega tõtt, siis pööras põder minekule. Rohkem pole ma looduses nii lähedalt loomadega kokku juhtunud.”
Kui palju talub loodus?
Möödunud aastal sai raamatuks uuring Elva puhkepiirkonna külastatavusest. Järgmisena on kavas koos Maaülikooli keskkonnainstituudiga välja selgitada, kuidas see inimtegevus loodusele mõjub.
“Selgus, et polegi metoodikat, mille järgi seda teha, sestap tuleb alustada selle väljatöötamisest,” ütles Gea. Ta pidas väga oluliseks, et inimene ei tegutseks looduses uisapäisa – pärast on kahjusid suhteliselt kulukas likvideerida.
Praegu on sihtasutusel käsil loodusmaja planeerimine Vapramäe vana tee äärde. Vastrenoveeritud Elva raudteejaamas avatakse aga tuleval kevadel kolme kaitseala ja kogu piirkonna vaatamisväärsusi ühendav matkakeskus, kus saab jalgrattaid laenutada, einestada, pesta ja jalgu puhata ning uurida Tartumaa uhkeimas interaktiivses näitusesaalis Elva puhkepiirkonna ajalugu, vaatamisväärsusi ja puhkevõimalusi.
Edelaraudtee on omalt poolt lubanud matkasellide tarvis ka lisaronge käima panna ning arvatavasti saab juba järgmisel suvel otse pealinnast matkajate mekasse Elvasse sõita.
“Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutuse tegevus on hea näide edust, mida võib saavutada koostöös,” ütles Tartu maavanem Esta Tamm. “Valminud matka- ja õpperajad, puhkekohad, veetee, traditsioonilised üritused – kõik need lisavad oluliselt tuntust ning arengupotentsiaali kogu piirkonnale. Loodetavasti ei võta puhkealade nautijad kõike seda kui midagi iseenesest olemasolevat, vaid oskavad loodust ka hinnata.”
