Ja keegi ei mäleta täpselt, kes on need enam kui viiskümmend Vennaskonnas mänginud pillimeest. Andrus Lomp, Teet Tibar, Jan-Eik Tulve, Jüri Klyszejko... Harva, kui ansambli algusaegadel samad mehed üle kolme kontserdi rivis olid. Paralleel The Falliga on lihtne tekkima. “80-ndatel oli põhiline Truba kompaktne ja selge teisitimõtlejalik ideoloogia ning selle peale ehitatud lüürika,” meenutab põlvkonnakaaslane Villu Tamme.


“Pidevalt rõhutati, et Vennaskonnal on ainult tekst oluline, muusika üldse mitte – umbes, et loeb müra saatel enda luuletusi,” toriseb Trubetsky tänapäevalgi.


Edu tõi hea meeskond


Rokiloto võidunumbriteks, mis Vennaskonnast teismeliste teisitimõtlejate ajatu tõekuulutaja tegid, osutusid aastatel 1987–1990 järgemööda bändiga liitunud Anti Pathique, Mait Vaik ja Allan Vainola. Villu Tamme: “Mitu geeniust hakkas ühekorraga omavahel täiuslikult kokkusobitatavat loomingut välja paiskama, eelkõige siis Allan, Mait ja muidugi Tõnn ise.”


Tamme täpsustab, et kui need mehed ning akordionist Ülari “Mätas” Ollik poleks kokku juhtunud, oleks Vennaskond vahest jäänudki teisejärguliseks bändiks. Trubetsky iseloomustab personalivalikuid napilt: “Tunde järgi. Lihtsalt sõpru.”


Ja siis läksid nad Soome ning tulid koju tagasi. Kuid ühe erinevusega – bänd, mida varem iseloomustas väljend “Tõnu ja sõbrad”, oli nüüd tervik. Põgenikelaagris jätkus aega kitarri saatel kokku kasvada. Just Trubetsky, Vainola ning Vaigu koostöös valmisid need lood, mida me kõik oskame kaasa ümiseda. “Nad ei mõelnud, et teevad hitte,” avaldab omaaegne mänedžer Kalju Oona Vennaskonna menupalade igikestvuse saladuse, “need on lihtsalt head lood.”


Neid laule, nagu kogu Vennaskonna muusikat kannavad sirge trummirütm ja enam-vähem paralleelselt rappuvad kitarri- ja bassikäigud, mida maitsestavad viiuli- või akordionisoolod ning Trubetsky emotsioonitu tämber. Nii lihtne on seda primitiivseks põlata. Kuid tõenäoliselt on primitiivne ennekõike põlgaja ise. Sest kuigi Vennaskonna muusika on oma olemuselt väga lihtne, pole sel ühest vastet. Rohmakas nagu Sex Pistols, naiivne nagu Ramones, folk nagu Pogues ja hämar nagu New Model Army? Võimalik. Ning samas pole see spekulatiivne süntees kunagi – ka mitte Vennaskonna tipphetkedel – vastanud päriselt oma aja popmuusika mängureeglitele.


Olete ju mõelnud, et “Insener Garini hüperboloid”, see vanamoodne valss, poleks tohtinud 90-ndatel hitiks saada? Teadsite, et 1994. (!) aasta “Võluri tagasituleku” peal on pooled trummid tehtud arvutiprogrammiga, nagu see praegu moes on? Kas teie tähelepanu on tõmmanud “Surm Pariisis” kihiti laotud isepäised kitarripartiid? Ning 1996. aasta “Kui mustavad udud” on ju sootuks surf! Teadsite, et 1993. aasta pala “Tseremoonia” on pühendatud Joy Divisionile? Hilisemate plaatide laulud linnaluuletaja Arvi Siia tekstidele – milline tunnetus! Muuseas – ka Vennaskonna vahest ainuke püüd kaasaega sobituda, nende 1994. aasta elektrooniline “Disko” eristub ülesehituselt ja meeleolult selgelt ajastu moemuusikast, “päkapikudiskost”.


“Pidevalt peab kuulma enda kohta arvustamist: miks te sellist muusikat teete? miks teil kitarristid sihukest saundi tahavad? miks nad nii mängivad, nii ju ei mängita? miks teil kaks kitarristi on?” turtsus Trubetsky albumi “Vaenlane ei maga” salvestamise ajal muusikaajakirja Kuum veergudel.


“Arvan, et neil oli kõik õigesti. Seega nats häälest ära, karvane ja nats lohakas,” meenutab omal ajal hulga diskomuusikat tootnud Mikk Targo, mees “vastaskaevikust”. Kuid küsimusele, miks ajas (ja ajab tänaseni) üks valss eestlasi hulluks, ei oska ta üheselt vastata: “Küsimus eeldab, et ma tean täieliku õnnestumise valemit – ei tea. Aga eks selles laulus-meloodias on selline maagiline keerutamine küll.”


Salamaailm


Kuid ka sõnumit ei maksa alahinnata. Olete mõelnud, et Vennaskonna lüürika – nagu ka Trubetsky proosa – kirjeldab salamaailma, mis on pahupidi pööratud Nõukogude noortefilmide sotsrealism. Põnev, paheline ja patune.


Siin peetakse sütitavaid mässukõnesid (“Musta lipu valguses”) sõidetakse mootorratastega Pariisi üliõpilasrahutustele (“Teater Odeon”), jalutatakse mööda võõraste linnade sompus tänavaid (“Ta lihtsalt hulgub linnast linna”), tuntakse üksindust (“Külaskäik”), minnakse baari neiudega flirtima (“Tüdrukud brünett ja blond”), armutakse taasleitud lapsepõlvetuttavasse (“Pille-Riin”), nauditakse elu (“Kõik on hea”) ning lahkutakse kosmoselaeval (“Kosmosesügis”) teadmisega, et kõik lõpeb hästi (“Maailma lõpus on kohvik kus kunagi kohtume kõik”). Nii romantiline, et tee või järele. Ning olgem ausad – sulepeaga samalaadset salamaailma luua püüdvate noorpoeetide sugu ei taha päriselt välja surra.


Kuid lisaks inimestele ja lauludele on olulised ka aeg ja koht. Ning aega ja kohta ei saa valida, sinna satutakse. Ühesõnaga – 90-ndate esimene pool. Ehk oli see nõudlus millegi teistsuguse järele, mis Vennaskonna tollal tippu tõukas? Või polnud neil Soomest naastes muud väljundit kui peavoolu sukeldumine...


“Me ei mõelnud sellele, lihtsalt tegime bändi edasi,” meenutab Trubetsky. Ka peab ta oluliseks tõika, et bänd tuli teisest riigist, teistest oludest: “Olustik mõjutab vägagi ka loomingut. Loeb ju ka see, et hinges on vaba ja õnnelik, mitte allasurutud ja rusutud tunne nagu paljudel eesti bändidel siis ja nüüd. Täpselt sama fenomen toimis ka Smilersi puhul.”


Kalju Oona paneb Vennaskonna liblika tiivalöögi suuresti albumi “Usk. Lootus. Armastus.” arvele. “Perelood, need läksid laiale massile,” meenutab ta. Ja muidugi turg, mis oli mitu korda tühjem. “2 Quick Start, Jam, Mr Lawrence, Tuberkuloited,” loetleb Oona tollal alles alustanuid.


Aga Vennaskonna vundament oli laotud varem. Trubetsky oli juba 80-ndatel tähelepanu ja tunnustust pälvinud punkluuletaja. Isepäine isiksus pealekauba. Ja poelettidel lebas juba kaks Vennaskonna kassetti: “Ltn Schmitdi pojad” ja “Rockipiraadid”. Ka esimestel eraraadiotel oli vaja reklaamidevahelist aega eestikeelse muusikaga täita ning eetriformaadid polnud veel paika loksunud. Ja ammu hingusele läinud ajalehed otsisid kangelasi, kellest kirjutada. Kalju Oona hinnangul valitses olukord, millesarnasest tänapäeval ükski Mr Showbusiness vist isegi unistada ei julge.


Millega toimunud plahvatust võrrelda, et mõõtkavad ühtiksid? Ei tea, ajad on liiga palju muutunud. Küll aga tasub mõelda mõnele muidu nii roki- ja popikaugele tuttavale, kes on entusiasmihoos soetanud mõne Metsatöllu, The Suni või Smilersi kauamängiva. Kuid kusagil tuleb sein ette: “Kaks aastat,” seab Trubetsky tipule piiri, “sellele järgneb üks allakäigu või agoonia aasta, mille jooksul bänd läheb laiali, toimub koosseisu vahetus, moodustatakse samadest liikmetest uus või kaks uut bändi.”


Reaalsus


Vennaskonnaga käib kaasas kummaline paradoks – alati räägitakse, et vanasti oli Vennaskond parem. Võimalik, sest elukutselise rokkansambli reaalsus Eesti moodi, kus 2000-kohalise kontserdisaali vahetab üsna ruttu välja 200-kohaline pubi või bänd mängib ööklubis vahepalaks igihaljaks kulunud diskohitte, teeb meeste moraaliga oma töö. Terasemad austajad panevad kõike tähele. Kuid kas maksab paratamatust ette heita?


“Pärast Mätta siirdumist parematele lavadele hakkaski kogu bänd taas iga plaadiga järjest rohkem logisema, aga eks see 90-ndate alguse plahvatus olnud nii kõva, et järellainetus kestab tänapäevani,” diagnoosib Villu Tamme.


Samas on selgelt tuntav krooniline soovimatus kuhugi kuuluda Vennaskonna maine süldiplekkidest puhtana hoidnud. “Tuntus ja populaarsus on väsitavad ja sealt tulebki paradoks, et tahaks küll teha head muusikat, aga samal ajal mitte meeldida liiga paljudele,” on Trubetsky juba megamenukal 1993. aastal ajakirjas Kuum Erik Mornale tunnistanud.


“Tema probleem on hoopis selles, et ta ei vaimustu kergesti, pigem põrnitseb ja hoiab omaette,” arutles kriitik Tõnis Kahu Vennaskonna 20. sünnipäeva puhul Trubetsky loomuse üle Teater. Muusika. Kino veergudel. Tõsi, sest üheselt mõistetavat trendipitserit pole ennekõike just Trubetsky kureeritava Vennaskonna tegemised kunagi kandnud. M.O.T.T.?


Tänapäeval on Vennaskond taandunud. Nad on fakt, mälestus ja leid kadunud ajast. Samas pole vist väga kohatu kõrvutada neid Singer-Vingeri või Ultima Thulega. “Respekt kaalub üles feimi ja sulli,” räpiks siinkohal mõni kottpükstes vihane mees Pelgulinnast.

Ja mis saab edasi? 90-ndate teisel poolel Vennaskonnas bassi mänginud Tuberkuloitedi kitarrist Alar Aigro: “Saad aru, see ei lõppe mitte kunagi ära. Vennaskond kestab niikaua, kuni Tõnn elab. See on nagu reliikvia.”


Vennaskonna 24. sünnipäeva peetakse reedel, 24. oktooril algusega kell 18 Tallinna Kultuurikatlas (Põhja pst 27a). Lisainfo:



Vennaskonna 24 aastat:


1984
– Bändi sünd ja esimene kontsert 23. oktoobril Tallinna 44. keskkoolis.

1985
– Osalemine Riho Baumanni korraldatud Eesti-tuuril “Rütmiralli 85”.

1986
– Pooled bändimehed on sõjaväes, ainult üks kontsert. Trubetsky hakkab esinema koos J.M.K.E.-ga.

1987
– Bänd tegutseb mõnda aega nime all Vennaskond D, liitub Anti Pathique.

1988
– Vennaskond kogub tuntust. Trubetsky lõpetab esinemised J.M.K.E.-ga.

1989
– Turnee Soomes koos Jim Arrow & The Anachronesiga. Salvestamine Helsingis. Ilmub Trubetsky esimene luulekogu “Pogo”. Liitub Mait Vaik.

1990
– Vennaskonna ja Onu Bella suveturnee. Detsembris liitub kitarrist Allan Vainola.

1991
– Märtsis emigreerub Vennaskond Soome. Eestis ilmub kassett “Ltn. Schmidti pojad”.

1992
– Emigratsioon. Valmistatakse ette lood, mis bändi hiljem tuntuks teevad. Vinüülsingel “Riga My Love” ja kassett “Rockipiraadid”. Ilmub Trubetsky ja Co seiklusjutustus “Inglid ja kangelased”.

1993
– Kombineerub klassikaline koosseis Trubetsky-Vainola-Vaik-Pathique-Kingu-Camille-Ollik. “Insener Garini Hüperboloid” saab hitiks. Albumid “Usk. Lootus. Armastus” ja “Vaenlane ei maga”.

1994
– Album “Võluri tagasitulek”. “Pille-Riin” saab hitiks. Esimesed elektroonilised katsetused. Ilmuvad Trubetsky ja Pathique’i seiklusjutt “Daam sinises” ja Trubetsky luulekogu “Anarhia”.

1995
– Album “Inglid ja kangelased”.

1996
– Hukkub akordionist Ülari “Mätas” Ollik. Klassikaline koosseis laguneb. Album “Mina ja George”. Esinemine Bukarestis festivalil “Rock & Pop a l’Est”

1997
– Album “Reis kuule”. Esinemine Soomes Ruisrockil.

1998
– Videokassett “Millennium”.

1999
– Turnee New Yorgis, mille krooniks on esinemine legendaarses rokiklubis CBgb. Vennaskond on ainuke Eesti bänd, kes on esinenud punkroki sünnikohas. Kogumik “Priima”. Salvestamine Helsingis, album “Warszawianka”. “Usk.Lootus.Armastus” taasilmub nimega “Insener Garini hüperboloid”.

2000
– Ilmub Trubetsky luulealbum “Trubetsky”.

2001
– Albumid “Ma armastan Ameerikat ja “News From Nowhere”. Videokassett “Ma armastan Ameerikat”.

2002
– Ilmub Trubetsky, Pathique’i ja Juhan Habichti jutukogu “Inglid ja kangelased”.

2003
– Ingliskeelsete lugude kogumik “Subway”. Sureb algkoosseisu trummar Andrus Lomp.

2004
– DVD “Sügis Ida-Euroopas”. Ilmub Trubetsky raamat “Anarhistid”.

2005
– Esimene linnusetuur. Vanade keldrisalvestustega vinüülplaat “Rigas Kaos”.

2006
– Teine linnusetuur. DVD “New York”. Aasta lõpul annab Vennaskond oma “viimase” kontserdi.

2007
– Vennaskond on enam-vähem surnud, elagu The Flowers of  Romance! DVD “Pirates of Destiny”. Ilmub Trubetsky ja Pathique’i raamat “Susi jutud”.

2008
– Vennaskond ei ole surnud.


Vennaskonna viis võtmeplaati:

  • Ltn Schmidti pojad (1991). ÜlevaadeVennaskonna arengust aastatel 1984–1990.
  • Usk. Lootus. Armastus (1993). Läbimurdeplaat, mille iga lugu on hitikvaliteediga.
  • Võluri tagasitulek (1994). Elektroonikakatsetused, lood “Disko” ja “Pille-Riin”.
  • Mina ja George (1996). Hilissügis, esimesed lood Arvi Siia tekstidele.
  • News From Nowhere (2001). Viimaseks jäänud eestikeelne uute lugudega plaat.

Vennaskonna juubelikontserdid:


1.
23.10.1984. Tallinn. Tallinna 49. keskkool. (Velikije Luki jt). Tõnu Trubetsky, Teet Tibar (Tips), Marco Rüütel (Don Maccaroni), Tarmo Kruusimäe (Kojamees), Andrus Lomp.


10.
?.8.1986. Hagudi. Rebase talu. EÕM-i Rebase rühma pidu. Trubetsky, Re, Andres Aru (Mõmmi).


50.
2.5.1989. Tallinn. Kino Sõprus.


100.
15.10.1993. Tallinn. Kino Sõprus. “Vennaskond 100”.


150.
1.7.1995. Haapsalu. Lossivaremed. “Treffpunkt”. Koosseis 108.


200.
16.4.1999. Tallinn. Kino Sõprus. “Vennaskond 200”. Vennaskonna kogumiku “Priima” presentatsioon. Trubetsky, Vainola, Jancis, Matveus, Aigro, Mäeots, Rein Joasoo.


250.
5.7.2001. Tallinn. Café Amigo. Trubetsky, Vainola, Matveus, Ervin, Leis, Kristo Rajasaare.


300.
7.3.2003. Tartu Üliõpilasmaja (endine noortemaja Sõprus). “Vennaskond 300” (Vennaskond, Hazy Daze, Kirsipuu & Kasesalu & The Rockin’ Guys, Ultramelanhool jt). Trubetsky, Vainola, Tapver, Pathique, Kingu, Aigro (heli).


350.
26.11.2004. Tartu. Sadamateater. “Vennaskond 350”. Koosseis 321.


400.
3.6.2006. Põltsamaa (Iberpol, Oberpahlen, Liivi kuningriigi pealinn). Kuningaloss. “Vennaskond 400”. Isaac Puente Amestoy sünnipäev (110). Koos bändidega Ultramelanhool ja Troglodytes.