Venelased tegid Urmas Otist mälestusfilmi
Esmaspäeva õhtul kohe pärast Esimese Kanali menuseriaali „Admiral“ eetris olnud film ei olnud kindlasti mingi meistriteos, aga see-eest väga südamlik. Veekordne kinnitus sellele, et kui Eestis oli vähemalt viimased kümme aastat kombeks Otti maa sisse taguda, siis vähemalt on üks koht, kus teda siiani väga hea sõnaga meenutatakse.
Need olid liigutavad hetked, kui Otist rääkisid Nõukogude-aja lõpus tema ehk suurim konkurent Kesktelevisioonis, saadet „Enne ja pärast keskööd“ juhtinud Vladimir Moltšanov ja Gosteleraadio viimane juht Leonid Kravtšenko, kes tunnistas näiteks, et ta nuttis, kui sai teate Oti surmast möödunud aasta 17. oktoobril.
Huvitav, et peale Nõukogude-aegsete kuulsuste nagu Vladimir Spivakovi ja Genrihh Boroviki olid filmitegijad Eestist üles otsinud Merike Kljukini, kes väitis, et ta oli Urmas Oti esimene armastus.
Mis puudutab dokumentaalfilmi pealkirja, siis selles peitus filmitegijatel kohe kaks torget. Esimene käis selle pihta, et omandanud täiuslikult intervjuude tegemise kunsti, hakkas Ott 1990-ndatel manipuleerima inimestega, keda ta intervjueeris. Teine torge käis selle pihta, et kui Ott lahkus Moskvast 1993. aastal läks tema karjäär Eestis allamäge. Eesti Televisioonis ei oldud filmitegijate versiooni järgi nõus temas enam nägema staarintervjueerijat ning see murdis kiiresti Oti.
„Euroopalik šarm, millega Ott võlus vaatajaid endises NSV Liidus, hakkab tema enda kodumaal esile kutsuma teravat viha ja ärritust,“ väideti filmis. Näitelja Eduard Toman lisas: „Eesti on väike küla, ja siin ei armastata staare.“
Neid väiteid tuleb rahulikult võtta, sest ükskõik kelle elust kasvõi väiksegi intriigi välja otsimine on see skeem, mille järgi armastatakse praegu Venemaal kuulsatest inimestest saateid teha. Näiteks hiljuti tehti dokkfilm paljude lemmiknäitlejast Jevgeni Leonovist, kes tuli välja, et oli eralus imearmas inimene. Kuid isegi teda suudeti sellest hoolimata näidata paranoikuna.
Seda enam, et kes julgeb hakata vastu vaidlema sellele, et kui 1998. aastast enam Ott ei pääsenud (või ei lastud) ETV eetrisse, „hakkas tema aeg kiiresti tiksuma surma poole,“ nagu väitis film.
Filmi tundlikum ja samas tundelisem osa oligi kahtlemata viimane veerand, kus Otti tundnud inimesed meenutasid tema viimaseid aastaid - Eduard Toman, ajakirjanik Ella Agronovskaja, Marju Länik, Oti viimane toimetaja Raadio 4 Julia Bali ja loomulikult Ada Lundver. Sipelgad võttis jooksma, kui Länik rääkis Oti kombest helistada kell kolm öösel. „Siis tuli temaga rääkida niikaua, kuni ta tahtis,“ meenutas Länik.
Kummaline oli vaid filmi lõpp, kus tegijad ise vabandasid ette, et näitavad varjatud kaameraga üles võetud Ada Lundveri lühikest vestlust Oti õega Karin Bachmanniga, kes keeldus intervjuud andmast, öeldes, et see aeg pole veel käes. Oti õde ei teadnudki, et kogu selle aja kaamera käis...
Mõni Eesti kanal võiks kindlasti selle filmi näitamiseks osta.
Film Urmas Otist
„Ot ohotnika do žertvõ. Urmas Ott”
Venemaa 2009
Autor: Jelena Tsõgankova
Režissöör: Oleg Ljubimov
2. novembril 22.30 Pervõi Kanalis
