Venemaa mõjuoperatsioonide ajaloost

 (11)

Kõigi eriteenistuste peamine ülesanne – varustada oma riigi juhtkonda otsuste tegemiseks vajaliku teabega – on üsna laialt teada. Mõned riigid kasutavad oma eriteenistusi peale tuleviku ennustamiseks vajaliku info kogumise ka tuleviku endale meelepärasemaks vormimiseks. Eriti pikaajalised traditsioonid on selles olnud Venemaal, neist kirjutab Ivo Juurvee.

Riigisisene julgeolekuteenistus, mis sai tuntuks ohranka nime all, kujunes Venemaal välja 19. sajandi lõpuks. Kääriva impeeriumi tsaari-võimu kindlustamiseks värvati informaatoreid paljudest poliitilistest rühmitustest või sokutati sinna oma inimesi. Niimoodi suutis ohranka tagada enda üpris hea informeerituse.

Uudsete probleemidega puututi kokku siis, kui informaatorid jõudsid oma rühmituste hierarhias kõrgele kohale – osalt juhuslikult või isikuomaduste tõttu, osalt sellepärast, et konkurendid olid kinni nabitud. Ühest küljest avas see eriteenistusele rühmituste tegevuse suunamiseks täiesti uued võimalused, kuid teisest küljest pidid liidriteks tõusnud informaatorid näitama oma järgijatele tegevuse tulemuslikkust. Ja mida kõrgemale nad olid tõusnud, seda enam üritas nende leivaisa vältida agentide paljastamist. See pani ohranka ohvitsere raskete valikute ette ja tihti seati enda operatiivhuvid mängu jätkates kõrgemale riigi pikaajalistest huvidest. Operatiivskeemid väljusid mõnigi kord kontrolli alt, millest ehk markantseim näide oli papp Gapon, ohranka informaator, kes juhtis 1905. aasta alguses tööliste rongkäiku Talvepalee juurde. Meeleavalduse laialiajamine sai tuntuks Verise Pühapäevana ja andis avapaugu suurt osa Venemaad haaranud revolutsioonile. Gaponi autoriteet revolutsioonilistes ringkondades küll tõusis, aga nii see ohranka’l küll planeeritud ei olnud.

1905. aasta revolutsioonile järgnenud mõningane tsaarivalitsuse liberaliseerimine tõi endaga kaasa ohranka informaatorite imbumise ka riigiduuma erakondadesse ning tsensuuri nõrgenemine soodustas avaliku kirjasõnaga manipuleerimist. Levinud, kuid puudulikult tõendatud teooria kohaselt pärineb näiteks selline kuulus võltsing nagu „Siioni tarkade protokollid” tsaari salapolitseist. Üldiselt olid õppetunnid valusad, sest ohranka ei suutnud oma mõjutegevuse tagajärgi tihti isegi ette näha, rääkimata nende kontrolli all hoidmisest.

Kominterni tegevus

Riigipööre tõi 1917. aasta oktoobris sootuks uued tingimused. Väljaspool oma riiki sai eesmärgiks bol-ševistlike revolutsioonide esilekutsumine rahvamasside meelsuse muutumise kaudu. Selleks loodi märtsis 1919 spetsiaalne organisatsioon Komintern (kommunistlik internatsionaal), infokogumisega tegeleva välisluure loomiseni kulus veel üle pooleteise aasta.

Algas välismaa kommunistlike parteide ulatuslik rahastamine ja välismaa kommunistide Venemaal treenimine, loomulikult ka ulatuslik propagandaalane abi. Esialgu tarniti teistele kommunistidele ka relvi, kuid nagu näitas 1. detsember 1924 Tallinnas, ei aidanud nende laialdane kasutamine eesmärkide saavutamisele just kaasa. Lõplikku võitu ei saavutatud nende meetoditega kuskil, tegevus hääbus pärast Nõukogude Liidu saamist Rahvasteliidu liikmeks.

Külma sõja aeg

Külma sõja algfaasis jätkati tegevust traditsiooniliste vahenditega, näiteks komparteide rahastamisega. Nõukogude diplomaatiline teenistus hakkas ära kasutama ÜRO-d ja Nõukogude Liidu alalist kohta selle julgeolekunõukogus.

Teine maailmasõda oli õpetanud, et mida ei saa targa nõuga, seda võib saada suure jõuga. Korea sõja lõppemine sisuliselt viigiga 1953. aastal, eriti aga maailma tuumasõja äärele viinud Kuuba raketikriis 1962. aastal näitasid Moskvale, et relvajõu kõrvale vajatakse oma mõjuvõimu laiendamiseks ka oluliselt pehmemaid meetodeid. 1960. aastatel saigi alguse KGB mõjuoperatsioonide kvalitatiivne hüpe ja toona välja kujunenud skeeme kasutati neid pidevalt täiustades hiljem Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Info kasutatud meetmete kohta pärineb peamiselt läände põgenenud idabloki eriteenistuste ohvitseridelt.

Loe veel

1959. aastal loodi KGB Esimeses peavalitsuses (välisluure) D-osakond (D nagu desinformatsioon). Enne esimest suuremat välisoperatsiooni tehti väike katse Moskva oblastis, kus KGB-lased sodisid pimeduse varjus seintele haakriste ja juudivastaseid loosungeid ning lükkasid ümber hauakive. Nagu selgus, leidus kohalike hulgas inimesi, kes inspiratsiooni saanuna selliseid tegusid omal käel jätkasid. Alates 1959. aasta jõuludest korraldas KGB Ida-Saksa eriteenistuse Stasi abiga samasuguseid sodimisi ja mälestusmärkide rüüstamisi Lääne-Saksamaal. Eeskuju järgijaid leidus sealgi. Jõulude ja aastavahetuse suhteliselt uudistevaesel ajal jõudis see kiiresti meediasse. Võrreldes Kominterni ajaga oli tõesti tegemist kvalitatiivse hüppega. Omal ajal illegaalselt lendlehti välismaale toimetades ja seal jagades seati ohtu oma agente. Operatsioonist teadjate hulk muutus laiaks ja lendlehtede arv jäi ikkagi piiratuks. Nüüd aga paiskasid lääne uudisteagentuurid uudise omavahel kiiruses võisteldes üle maailma, raadiojaamad kordasid seda ja ajalehed trükkisid selle kohe ära. Sõnumi kohaletoimetajaks ei olnud enam mingi kahtlane lendlehte ulatav tüüp, vaid mainekad ajalehed. Paberit ja trükimusta ei olnud vaja osta, selle maksid nüüd kinni lääne meediatarbijad. Kui kuskil tunduski, et asjale ei pöörata piisavalt tähelepanu, said Nõukogude Liidu saatkondades diplomaatilise katte all töötavad KGB ohvitserid Saksamaal toimuvale tähelepanu juhtida.

Lääne-Saksamaal tekkis intsidendi tõttu nii sise- kui ka välispoliitilisi probleeme. Kohalik vastuluure sai küll aru või vähemalt aimas, mis oli juhtunud, kuid abi oli sellest vähe. Kedagi kinni püüda ei õnnestunud ja kui olekski, oleks olnud peaaegu võimatu skeemi tõendada.

Hiljem nimetas KGB sellise tegevuse aktiivmeetmeteks (aktivnõje meroprijatija), mille definitsioon oli: „agentuuroperatiivsed meetmed, mis on suunatud sihtmärk-riigi huvipakkuvate poliitilise elu aspektide mõjutamiseks, nagu välispoliitika, rahvusvaheliste küsimuste lahendamiseks, vastase eksiteele viimiseks, tema positsioonide nõrgendamiseks, vaenulike plaanide nurjamiseks ja teiste eesmärkide saavutamiseks”. D-osakond kasvas A-teenistuseks (A nagu aktiivmeetmed), aastatega arenes vilumus ja tegevuse teoreetiline baas.

Välismaa kommunistlike parteide Moskvast rahastamist ei lõpetatud kesistele tulemustele vaatamata kuni külma sõja lõpuni. Selline oli poliitilise juhtkonna tahe ja KGB täitis poliitilise juhtkonna tahet. Ühtlasi oli KGB orienteeritud ka tulemustele. Eesmärkide saavutamiseks, milleks polnud enam ammu maailmarevolutsioon, võis ära kasutada ka paha-aimamatuid inimesi, kes polnud kaugeltki kommunistid. Kui eesmärgiks oli näiteks NATO tuumaheidutuse nõrgestamine, sobisid rahastamiseks või „sobiva” infoga varustamiseks tuumarelvavastased valitsusvälised survegrupid. Asjale aitas kaasa see, et ega tuumasõda ei soovi ju ükski vähegi mõtlev inimene. Seepärast sobis  suunata näiteks rohelise mõtteviisiga inimesi ja teadlasi, kes võisid olla ka täiesti apoliitilised ning seepärast mitte Nõukogude Liidu huvidega seostatavad.

Nagu eeltoodust nähtub, haavasid aktiivmeetmed lääne demokraatiat ja vaba ajakirjandust. Vale oleks siiski arvata, nagu võiks demokraatia või vaba ajakirjanduse puudumine riiki aktiivmeetmete eest kaitsta. Arvestades KGB kogemusi näiteks Aafrikas on asi hoopis vastupidi. Seal võis piisata ebakindlalt võimul püsivale diktaatorile mõne võltsitud dokumendi näitamisest (näiteks et teatud grupp isikuid valmistab ette riigipööret), et  kutsuda viivitamatult esile karmid karistusaktsioonid. Läänes peitus automaatne kaitsemehhanism demokraatias, mis ei lasknud radikaalsetel seisukohtadel kiiresti levida, ning vabas ja uurivas ajakirjanduses, mis kahtlase info levimist takistas. Lääne eriteenistused, kuigi paljudes valdkondades tõhusad, ei suutnud aktiivmeetmete vastu eriti palju ära teha. Ühe vähestest kasulikest vastumeetmetest nimetas 1985. aastal USA luurejuht William J. Casey: „Meie parim kaitse on rääkida tõtt katsetest meiega manipuleerida. Kui inimesed tõesti mõistavad, et aktiivsete meetmete kasutamine on oluline Nõukogude poliitika instrument, on neil võimalik mitte lasta endaga manipuleerida.”

Mis on aktiivmeetmetest saanud pärast külma sõja lõppu? Sellest on ajaloolastel veel vara kirjutada. Nagu kõigile teada, on Nõukogude Liidu KGB Esimene peavalitsus reformitud Venemaa välisluureteenistuseks (SVR). Ainukese teadaoleva pärast 1991. aastat läände ülejooksnud kõrge Venemaa luureohvitseri Sergei Tretjakovi („seltsimees J”) mälestuste järgi on A-teenistus – küllap poliitilise korrektsuse huvides – ümber nimetatud MS-osakonnaks (MS nagu meroprijatija sodeistvija – soodustavad meetmed) ja tegutseb endisi meetodeid kasutades edasi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare