VESTLUSRING: Arengu-koostöö, riiklikud eesmärgid ja inimeste vabatahtlikkus


Kui räägitakse humanitaar-abist, kriisiabist või arenguabist, on Eesti inimeste esimene reaktsioon: meil endalgi on raske, eriti praegust majandust vaadates.

Välisministeeriumi arengukoostöö büroo direktor Marje Luup: „Humanitaarabi on inimestele üldiselt arusaadavam ja sellele ei reageerita nii valulikult. Kui on näha, et on olnud maavärin, majad on kokku vajunud, inimesed surnud või kui on nälg, siis on see arusaadav ja selle leevendamist pigem toetatakse. Arengukoostöö kohta tõesti arvatakse, et ka Eestis on piisavalt palju oma muresid.”

Tallinna ülikooli rektor Rein Raud: „Selle taga on ekslik arutlus, et arengukoostöö võtab meilt ressursi ära ja annab kellelegi teisele, jättes meid seeläbi justkui vaesemaks. Tegelikult on väga suur osa arengukoostöö vorme sellised, kus me ise kasutame oma ressursse või arendame oma oskusi välja nõnda, et need on kasulikud ka kellelegi teisele. Näiteks kui jagame oma ühiskonna arengukogemust, on see loomulikult arengukoostöö ja vajab ressurssi, aga tegevus annab ka Eestis inimestele tööd. Vale on mõelda, et arenguabis peame oma supikausist lihatükki välja õngitsema ja laiali jagama.”

Õiglase kaubanduse (Fairtrade) Eesti-esindaja, arengukoostöö ümarlaua, Eesti Pagulasabi ja MTÜ Mondo asutaja Riina Kuusik: „Oma osa on ka meedial, sest äkilisi kriise on huvitavam kajastada. Arengukoostöö pikaajalisemaid teemasid, nagu näiteks nälga ja vaesust, on keerulisem kajastada. Me teame rohkem kriisidest, me teame vähem pikaajalistest unustatud olukordadest. Sudaan tuli ja läks, Darfur on uuesti kadumas. Näiteks kaua kestnud pagulasolukordadest ei räägita. Iisrael ja Lähis-Ida poliitika on teemaks küll, aga unustatakse, et kõige kaua-aegsemad pagulaslaagrid on Palestiina omad. Me unustame maailma teatud osad ära ja keskendume infole, mis parajasti käepärast on.”

Samal teemal:

Raud: „Ka on pikemas perspektiivis näiteks võitlus terrorismiga tegelemine sümptomitega. Arengukoostöö varasemal ajal oleks võinud tähendada, et me praegu ei peaks ressursse paiskama meie enda koduõuele tulnud probleemide lahendamiseks. Neid lihtsalt sellisel kujul ei oleks.

Hariduse ja ka lääneliku mõtteviisi viimine – ma mõtlen: mitte relvajõul viimine – sinna, kus selle järele tuntakse puudust, laseks neis riikides tõusta võimule seltskondadel, kes ehitaksid üles demokraatliku traditsiooni. Seetõttu on arengukoostöö ka andjale poolele oluline.”

Eestis elav soomlane, üks arengukoostöö ümarlaua asutajaid Johanna Helin: „See on teadlikkuse küsimus. Lihtsalt ei teadvustata endale, kuidas saaks aidata. Neist teemadest ei räägita ka koolis. Avaliku arvamuse uuringud näitavad ka, et Eesti inimesed on valmis annetama just konkreetseteks asjadeks kas või Aafrikas. Hetkel riiklikku arengukoostööd nii väga ei toetata.”

Luup: „Arengukoostöö on loomulik osa välispoliitikast. Kuid ma olen Johannaga nõus, et inimesed näevad tihti rahasummasid ega näe pikemat perspektiivi. Et inimesed harjuksid natuke teistmoodi mõtlema, on vaja aega ja maailmaharidust.”

Kuid Riina Kuusikul on Mondost ju ka viimane värske toetamise edulugu. Kui inimesed näevad, kuhu konkreetselt raha läheb, ei ole kahju ka kauges Ghanas laste haridust toetada.

Kuusik: „Raha on suhteline – 50 krooni iga kuu on kahe tassi kohvi raha, aga 600 krooniga saab üks laps Aafrikas aasta koolis käia. 51 last saavad sel sügisel kooli minna, sest Eesti inimesed on selleks tarbeks annetanud. Arvud ei ole ju suured, aga ka Eesti ise on väike – me ei saa püüda olla samaväärsed suurte vanade koloniaalriikidega. Me peame oma väikse panuse hoolega läbi mõtlema. Inimesed toetavad konkreetseid lugusid, raskem on toetada üldist riiklikku arengukoostööd.”

Helin: „Eesti Euroopa Liidu liikmesriigina on võtnud kohustuse panustada arengukoostööle 0,17% RKP-st, mis ei ole just suur osa eelarvest. Riigisiseste probleemide lahendamiseks peaks ülejäänust,

99,83%-st piisama.”

Kuusik: „Eesti riik on tegelikult arengustaadiumis, kus me peame hakkama saama kodus ja vaatama ka maailma natuke laiemalt. Keegi ei kannata ju selle tõttu, et välispoliitika üks arengusuundi vaatab ka kaugemale Euroopast ja NATO-st.

Loe veel

Riiklik arengukoostöö raha tuleb riigieelarvest, kuid Ghana lapsi toetatakse oma taskust. See on sama oluline kui see, et ka Gruusia konflikti ajal tõid inimesed mänguasju, koolitarbeid, laste riideid. Annetamine näitab inimeste vaba tahet.”

Rein, kas inimesed mõistavadki ainult konkreetset lugu, konkreetset õnnetust, konkreetset last?

Raud: „Kui on konkreetne kasusaaja, siis ei tundu inimestele, et raha võib minna mingi struktuuri üleval pidamiseks ja toredateks välisreisideks. Sest mis seal salata, selliseidki tegevusi on sotsiaalsete probleemide lahendamisel heldelt rahastatud. Võib juhtuda, et suurte summadega tehakse kuskil näiteks näidislastekodu kolme näidislapsega, direktor sõidab ringi mööda Euroopat ja presenteerib seda. Inimestel on annetades hirm, et raha ei lähe asja ette.”

Kuusik: „Nii riigi tasandil kui ka väiksemate projektide puhul on märksõna läbipaistvus. Ka Ghanas on kohapeal külakomitee, mis rahakasutust kontrollib, ja on teada, et annetustest ei rahasta me oma organisatsiooni. Kuuesaja krooni puhul on selge, et laps saab sandaalid, koti selga, õpikud, söögiraha ja eksamitasu.”

Raud: „Inimene teab, millist last ta toetab ja vastupidi. See tekitab emotsionaalse sideme.”

Helin: „See on paljuski maailmahariduse projekt, mis aitab globaal-probleeme mõista ja aru saada, kui hästi meil mõned asjad on.”

Luup: „Inimestele on tunduvalt raskem seletada, miks me teeme näiteks koolitusi seaduste harmoniseerimisest Euroopa Liidu regulatsiooniga.”

Raud: „Ka see on väga oluline ja konkreetne asi. Ei tohiks mõelda, et Ghana-projekti laadne tegevus peaks asendama midagi muud.”

Kuusik: „Neid ei saa vastandada, ka poliitilise tasandi küsimused on äärmiselt olulised. Me ei saaks Ghana lapsi toetada, kui seal käiks sõda või ei toimiks mingigi demokraatia.”

Luup: „Eestil on hetkel pakkuda just reformi- ja üleminekukogemuse jagamist. Oskame rääkida riigi demokratiseerimisest.”

Raud: „Demokraatia eksport vägivaldsel moel on  ette läbi kukkunud, sest see ei hakka toimima. Demokraatia olemus ongi, et inimesed peavad ise aru saama, kuidas otsustes osalemine toob kaasa parema ühiskonna.

Demokraatlik alge või iseotsustamise vormid on kõikides kultuurides olemas nagu ka võimu kontsentreerumise totalitaarne tendents. Meie kohus on väljastpoolt demokraatlikku alget toetada ja süvendada usaldust selle vastu. Eestiski ei oleks mingit demokraatiat, kui teised riigid ei oleks arengukoostööd tehes aidanud meil näha, millised peaksid meie riigi valitsemise institutsioonid olema, kuidas toimima.

Eesti enda väärtused on 1980. aastate keskpaigast praeguseni läbi teinud suure positiivse arengu. Soov olla vabad ja iseseisvad oli küllalt abstraktne. Öelda „totalitaarne mõtlemine ei ole meie kultuurile omane” on paraku üsna sinisilmne. Eestis oleks ka võimalik olnud diktatuur, kui me ei oleks saanud mujalt demokraatia oskusteavet.”

Eesti arengukoostöö on suhteliselt kitsalt defineeritud. Meil on neli sihtriiki: Afganistan, Gruusia, Moldova, Ukraina. Ka eelarve kasutamine on suhteliselt fookustatud – suur osa Euroopa Komisjoni kaudu. Kas see on paratamatu?

Luup: „Riigi võimekus paneb tegevusele piirid. Eesti on nii väike, et me ei hakka kunagi looma oma arengukoostöö organisatsioone nagu näiteks Rootsi, kus on 600 töötajat. Väiksemad riigid teevad koos-tööd organisatsioonidega.”

Kuusik: „Samas tahetakse hoida teatud valdkondi Eesti sildiga, kas või Afganistani Helmandi provintsi meditsiinisüsteemi ülesehitamist.”

Raud: „Ideaalis toimuks kooskõlastamine või konsulteerimine, et abi jõuaks võimalikult laia ringi abivajajateni. Et ei juhtuks, et ühe küla kõik vajadused on kaetud ja 15 kilomeetrit eemal teine küla on täitsa välja jäänud.”

Helin: „See on klassikaline probleem, et abi vastuvõtval partnerriigil on väga raske hallata eri doonoreid ja abiprojekte. Püütakse rohkem harmoniseerida ja koordineerida. Selleks on tarvis kaasata riiklikke struktuure, et toetus jõuaks läbipaistvalt ja demokraatlikult vajaminevate projektide rahastuseks.”

Raud: „Kuid isegi seal, kus on ühel pool olemas siiras tahtmine demokraatiat maale tuua, on teisel pool tihti harjumusena ees korruptiivne mõtlemine.”

Helin: „Kuid on siiski näiteid, kus saab toetada otse riigieelarvet ja sedakaudu riiki tugevdada. On suur probleem, kui kõik teised töötavad ja riik vaatab toimuvat kõrvalt. Rahvusvahelised organisatsioonid on head, sest nad töötavad väga palju koos riigiga.”

Luup: „Nad töötavad riigiga koos, aga samas on neil olemas ekspertiis ja inimesed, kes kohapealseid olusid tunnevad.”

Kuusik: „On väga palju näiteid, kus kõik tahavad aidata ja korraldada, aga koordineerimise puudumine teeb olukorra veel hullemaks. Kui suure humanitaarkriisi tagajärjel liigub sadu tuhandeid põgenikke üle piiri (ja tavaliselt sama vaesesse naaberriiki), siis sellises olukorras tahavad kõik südamest aidata, annetada raha ja ka riigina kohal olla. Samas on potentsiaalseid abiandjaid nii palju, et keegi ei saa ööd ega mütsi aru. Nii juhtus 2004. aasta detsembris pärast Aasia tsunamit. Nii juhtus Rwanda genotsiidi ajal, suvel 1994, kui Goma linna lähedale Kongos saabus 24 tunni jooksul miljon inimest. ÜRO oli kohal, kõik tahtsid midagi teha, ka ameeriklased. Olukorras, kus joogivett ei olnud ja koolera hakkas möllama, viskasid ameeriklased lennukitelt alla tonnide kaupa ... küpsiseid! Riik sai oma abivalmidust näidata, aga olukord oli idiootlik.”

Augustis 2008 oli Eesti sõber Gruusia järsku relvakonfliktis Venemaaga. Eestist läks lennukitäis vabatahtlikke selle järelmeid klaarima. Oli see agarus või ogarus?

Kuusik: „Ma ei kommenteeri konkreetset juhtumit, aga õige termin sellise asja jaoks on kriisiturism. Inimeste adrenaliin on üleval, tahetakse minna ja olla ja teha. Kuid käitutakse täiesti läbimõtlematult.”

Luup: „Samamoodi saabusid inimesed Aasia tsunami ajal lennukite kaupa, et me oleme nüüd siin ja me tahame aidata.”

Raud: „Ma mäletan väga hästi Gruusia sõja aegset psühholoogilist seisundit. Kuidagiviisi tahaksid aidata ja kasulik olla, sest nägid pilte varemetest ja rusudest. Ma saan psühholoogiliselt sellest väga hästi aru. Iseasi, kas meil on alati olemas struktuurid, mis võiksid inimeste aitamistahet koordineerida ja efektiivselt abivajajateni minna.”

Luup: „See kõik peaks algama abivajajatest. Kui ikka on vaja, siis nad küsivad seda. Kui inimesed saabuvad niisama kohale, peab keegi nendega tegelema. Nii riigiinstantsid kui ka ÜRO koordinaator on tugeva pinge all ja neil on palju tähtsamaid tegevusi.”

Eesti on oma spetsialiteediks kujundanud siirdekogemuse jagamise. Aga ühel hetkel saavad vähemalt endises sotsialismileeris otsa riigid, kes sellist nõu vajavad. Kuhu me siis sihid peaks seadma?

Luup: „See on ühiskondliku arutelu küsimus. Praegune arengukoostöö arengukava saab otsa ja me tegeleme aastateks 2011–2017 prioriteetide seadmisega.”

Raud: „Piisavalt ei ole räägitud Eesti sotsiaalse innovatsiooni ja IT-rakenduste jagamisest maailmaga. Eesti on ka IT igapäevaelus kasutamisega Lääne-Euroopast ees, seda tuleks arenguabi kaudu laiemalt eksportida. Võrreldes Lääne-Euroopaga jätsime meie ka hulga lahendusi nagu tšekiraamatu ja faksi põhimõtteliselt vahele. Nii saame näidata riikidele, kes sisenevad rahvusvahelisse majandusse, kuidas seda veidi kõrgemal tasemel teha.”

Kuusik: „Just innovaatiliste nüansside üles leidmine ja meie kogemus uute tehnoloogiate kasutuselevõtus võiks nii suurtes urbaniseerunud keskustes kui ka maapiirkondades hästi toimida. Näiteks mobiilsideteenused Ghanas, kus suurel osal inimestel on mobiilid, või päikeseenergia kasutuselevõtt põhjapiirkondades, kus elekter puudub või on ebastabiilne.”

Helin: „Ka jätavad arenguriigid ilmselt mitu meie tehnoloogilist sammu vahele, nagu lauatelefonid, lauaarvutid, ja lähevad kohe mobiiltelefonide ja rasketes tingimustes töötavate sülearvutite peale üle, mis ei vaja palju näiteks laadimist. IT-valdkonnas on Eestis mida jagada. See on ka kohaliku ettevõtluse arendamiseks vajalik.”

Mida konkreetset saab ära teha?

Raud: „Minagi lähen Aafrika ülikoolide rektoritega koostöövõimalusi arutama. Ülikoole ja ka teadus-asutusi võiks senisest rohkem kaasata arengukoostöö planeerimisse. Esiteks saaks kasutada kogunenud teadmisi ja teiseks on kõik Eesti ülikoolid huvitatud välisüliõpilastest.”

Luup: „Siin tuleb tõesti partnerriigi vajadustest lähtuda. Me ei saa minna valmislahendustega, vaid peame pakkuma erinevaid variante ning olema valmis rääkima ka tehtud vigadest, et neid vältida.”

Helin: „Eestis on eriti oluline, et arenguabi ja rahvusvahelise arengu alal antaks ka haridust.”

Kuusik: „Peame toetama partnerriigi inimeste ettevõtlikkust ja initsiatiivikust, et ei tekiks doonori ja passiivse saaja suhet. Partnerriikide endi vajadused saavad pakkuda meie ettevõtetele tohutuid võimalusi. Hea ja toimiva sotsiaalse ettevõtluse näide on Grameeni panga mikrolaenud, see pank on alates 1970. aastatest andnud vaestele inimestele laene kümnetes arenguriikides.”

Praegu ei saa poliitilistest otsustest rääkida, mainimata raha. Eesti 2008. aasta arenguabi kogusumma oli veerand miljardi krooni kanti.  See on maailma kontekstis ju väga väike, kuigi viimastel aastatel on arv kasvanud. Kurb pilt on seegi, et juba mullu ütlesid analüüsid, et ükski Euroopa riik ei täida arenguabiks võetud kohustusi.

Luup: „Majanduskriis mõjutab paratamatult ka arenenud riike. Samas, me ei tohi unustada, et arenguriikidele on löök veel tugevam. Paljudel riikidel tekib võetud kohustustega tõsiseid probleeme. Euroopa Liidu uued liikmesriigid on lubanud mõne aasta pärast arenguabile kulutada 0,17%, vanad 0,56% RKP-st.”

Kuusik: „Summa ei ole ju täitmiseks iseenesest, oluline on, kuidas seda raha kasutatakse. Ka väikesed summad peavad olema mõtestatult ja läbipaistvalt kasutatud.”

Helin: „Ma vaidleks vastu, need summad on olulised, sest need on koos arengumaadega ühiselt võetud kohustused. See on koostöö siiruse näide, et me ei taandu ühepoolselt.”

Luup: „Riigid on erinevad. On neid, kus ühiskonnas ja parlamendis on olnud tõsine diskussioon, kas ja kui palju võib arengukoostöö rahasid kärpida.”

Lõpetamaks optimistlikul toonil: mis on üks suur võit, mis Eestil on selles vallas olnud, ja mis on üks asi, mille kindlasti peab lähiajal ära tegema?

Raud: „Eesti ettevõtted võiksid rohkem vaadata arengumaade kui partnerite poole. Väga mugav on kaubelda vahendaja kaudu, aga täitsa võimalik on leida otsekontakte, mis on ka ettevõttele kasulikumad. Eraalgatus võiks riigi tasandil toimuvale juurde tulla, et suhted arengumaadega oleksid laiemad, mitmekesisemad.”

Kuusik: „Ehk suudame tulevikus vaadata oma sidet maailmaga – ka majandussuhteid – veel laiemas prismas: kõigile jätkub ruumi koostööks, olgu see omaalgatuslik, ettevõtete või riigi tasandil.”

Luup: „Üks suur avastamata võimalus on rahvusvahelised hanked, kus Eesti ettevõtetel peaks olema rohkem proovimisjulgust.”

Helin: „Kindlasti peame tulevikus suutma seada sihti kõrgemale ja laiemalt.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare