Viiendik üle 65-aastaseid inimesi käib veel tööl
„Töötan, sest tahan teatris käia ja reisida ka natuke,” kostis Tallinna ülikooli garderoobis töötav 68-aastane Salme vastuseks küsimusele, miks ta edasi tööl käib ega pea pensionipõlve, millele tal on olnud õigus juba ligi kümme aastat. Üks põhjus veel, miks Salme enda sõnul tööl käima peab, on ravimid, mille ostmiseks muidu raha ei jaguks. Ta nendib, et kui ta elatuks ainuüksi pensionist ja maksaks sellest ära korterikulud, elektri, telefoni ja ravimid, jääks elamiseks, sh söögi jaoks kuus 80 eurot. „Ja see pole laiamine, kui jagada 80 kolmekümne päevaga,” tõdes ta. „Teatrit endale lubada ei saaks.”
Salme kinnitas, et kui ta saaks praeguse üle 300 euro asemel pensioni 500 eurot kuus, jääks ta päevapealt koduseks.
Ega Salme oma vanuseklassis eriti erandlik olegi. Statistikaameti andmeil töötas eelmisel aastal viiendik ehk 19,5% 65–69-aastaseid inimesi. Üsna toimekad olid ka 70–74-aastased, kellest tegi veel tööd 14,5%. See näitaja on alates 1997. aastast, kui statistikaamet hakkas selle vanusegrupi hõivatust jälgima, ka seni suurim.
Valmis edasi töötama
Möödunud nädalal Tallinna ülikoolis toimunud Eesti vanemaealiste (üle 50-aastaste) uuringu tutvustusel nimetati muu hulgas meie vanemaealiste küllaltki suurt tahet töötada. Näiteks Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi vanemteaduri Rein Vöörmanni esitlusest selgus, et pärast 63. eluaastat ei kavatse kindlasti edasi töötada 35% küsitletuid (küsitleti ligi 6900 inimest). Tõenäoliselt arvas edasi töötavat 31% ja üsna kindlasti 34% vastanuid.
Ellu Saar, eelnimetatud instituudi professor, tõi esile, et üle veerandi küsitletuid tahaks pärast pensionile jäämist töötada veel üle viie aasta. Natuke alla veerandi uurimisaluseid teeks veel tööd kolm kuni viis aastat ja kohe, kui see iga kätte jõuab, jääks pensionile samuti natuke alla veerandi vastanuid.
Otseseid põhjuseid, miks pensionieas töötatakse, jutuks ei tulnud, ent nagu loo alguses märgitud Salme, nii nimetab ka Rein Vöörmann üheks põhjuseks Eesti väikseid pensione. Statistikaameti andmeil oli mullu keskmine vanaduspension 305 eurot.
Üle viiekümneaastaste uuringust selgus ka, et vanemaealised lahkuvad töölt pigem seetõttu, et nad kaotavad töökoha, aga mitte kehva tervise pärast.
„Vähemalt aasta oleksin veel töötanud,” arvab 68-aastane Helle, kes pidi 65-aastaselt töölkäimise lõpetama. Tema arvestaja ametikoht gümnaasiumi sööklas koondati, sest toitlustamine tsentraliseeriti. Pensionile olnuks ta õigus jääda 58,5-aastaselt, ent seda ta ei kavatsenudki. „Tundsin, et ei taha veel kodus olla, et olen veel võimeline ühte koma teist tegema. Õppisin veel uue töögi ära,” kinnitab ta, pidades silmas arvestaja ametit. „Ka materiaalselt oli vaja tööl käia.”
Instituudi direktor Luule Sakkeus osutas, et Eesti on üks kõrgemini haritud vanemaealistega maa, mistõttu vanemas eas inimestel (siinses kontekstis üle 50-aastastel – toim) ei tuleks teha üksnes lihtsamat sorti töid. „Eesti tugevus on haritus ja aktiivsed tööturumeetmed peavad olema suunatud ka uut eriala omandama,” rõhutab ta, soovides vanemaealistele julgust ümber õppida.
Vöörmanni sõnul suhtutakse vanemaealistesse tihtipeale nii, et nad hoiavad tööl kohta kinni ega suuda pakkuda uusi ideid. „Suhtumist on vaja muuta ja käsitleda neid kui ressurssi,” rõhutab vanemteadur ja viitab asjaolule, et Eesti on vägagi vananeva rahvastikuga maa.
Kui 1990. aastal moodustasid üle 65-aastased inimesed kogurahvastikust 11,6% (181 605 inimest), siis mullu oli see suhe juba 17% (228 007 inimest) ja tänavu 17,2% (230 250 inimest).
„Rahvusvaheliselt loetakse, et kui 7% rahvastikust on üle 65 aasta vanad, on tegemist vananeva rahvastikuga,” nentis Vöörmann. „Meil on see näitaja 2,5 korda suurem.”
