Kümmekond minutit hiljem üritan kõnealuse Tšiili päritolu mehe kontserdile pääseda ja see osutub lootusetuks ettevõtmiseks. Saal on rahvast puupüsti täis ja pressikaart mind ei aita. “Tulin ainult tema pärast Viljandisse,” ahastab koos minuga ukse taha jäänud proua.

Viljandi folk on ainulaadne festival. Tänavamuusikute ja busker’ite kontserte just iga päev ja igas maailma linnas sellisel kombel umbe ei müüda. Viljandis müüakse. Ja see on lahe.

Päris ausalt. Meeleolu on mõnus. Lääne-Euroopa tänavanurkadel paaniflöödil “Lady In Redi” venitav puertoriikolane leiab siin endale iga poole tunni tagant uue ja tänuliku publiku. Kätt südamele pannes tean ma kogu festivali esinejate nimekirjast vaid Eesti omi ja isegi neid päris mitte kõiki. Rokkfestival oleks sellisel moel mõeldamatu.

Ainulaadne võimetus kahelda

Just see Viljandi folgi lahedaks teebki: võimetus kõiki neid Iiri, Hispaania, Türgi või Soome esinejaid enda jaoks kaardistada või nende “maailmakuulsuses” ja “kordumatuses” kahelda. Ma ei tea sellest maailmast mitte halligi ega ole kindlasti üksi. Legendaarne toidutänav on inimestest umbes. Nagu enamik kontsertegi, millele ma Vene ruleti printsiibil satun.

Portugali Dazkarieh väänab pärismusmuusikat nagu rock ’n ’roll’i. Kohati kõlab nende uljas sõu nagu heavy metal, rikutud kõrv tabab rahvamuusikaseadetes Black Sabbathi riffe. Rootslaste Ranarim on pärast neid igatahes liiga turvaline ja igavalt konventsionaalne.

Järgmise päeva oodatumaid tipphetki on ilmselt VLÜ ja kuigi nende Poguesi-mudeli kodustatud variant ei saa ehk küm-nendi innovatsiooniauhinda, töötab  Marko Matvere masin täie raha eest ning allahindluseta. Kui uskuda kavaraamatut, lähevad sulnid iirlannad ehk Liadan USA-turneele ei kellegi teise kui The Chieftansi endaga ja tõenäoliselt häälestuvad nad seal mõnevõrra paremini kui Kaevumäe tuulest segatud loodusakustikas.

Taani Phonix vääriks seevastu mis tahes festivali vaieldamatu headliner’i tiitlit. Taani verest ja mõrvadest kubisevad rahvalaulud saavad modernset tuge võrratult löökriistamängijalt ja animaalmagnetiliselt bassklarnetilt.

Hispaania Eliseo Parra ja Ankara State Chior toovad kauaoodatud vaheldust põhjaeuroopalikuks kiskuvasse vilepilli- ja viiulilugude nonstoppi: Allahi nime ei hüüta Pauluse kirikus ilmselt just iga päev. Kahtlusteta on Viljandi folk kultuuride kokkupuutepunkt selle sõna parimas tähenduses.