Ööl vastu 6. aprilli suri pärast rasket haigust Eesti vanimaid kirjanikke Villem Gross. Üks nendest, kes tulid kirjandusse noorte sõjas käinud ja sõjast räsitud meestena. Ta kuulub esimesse eestlaste põlvkonda, kelle Teine maailmasõda ja suurriikide okupatsioonid kahte lehte lõid ning kelle edasist saatust ning loomingut pikka aega mõjutasid sellest johtuvad ideoloogilised tegurid ning vastasseisud.
Villem Gross kasvas üles Ida-Virumaal – isast sai Kohtla-Järvel kaevur. Jõhvis ja Rakveres õppinud, sai temast 1940. traagilisel pöördesuvel kooli komsorg, Sisuliselt koolipingist mobiliseeriti ta sõtta, mille tegi kaasa Nõukogude armee Eesti laskurkorpuses. Sõjast tulnud nooremseersandist sai 1946. aastal ajakirjanik. Gross töötas “Talurahvalehes”, “Rahva Hääles”, kuni kirjandushuvi viis ta “Sirp ja Vasarasse”, hiljem aga ajakirja ”Noorus” toimetusse, mille kujunemisel oluliseks kirjandusajakirjaks ta oma osa mängis. Alates 1959. aastast oli Gross vabakutseline kirjanik, töötades vahepeal (1971–76) siiski ka Kirjanike Liidu juhatuse sekretärina.
Kirjanduslukku jääb Villem Gross ennekõike romaanikirjanikuna, debüteeris ta aga dramaturgina. Näitekirjanikuks ta ennast pidaski, arvukatest lavastustest oli omas ajas silmapaistvaim ilmselt “Ankeet” (1954).
Tõeline tunnustus tuli aga kuuekümnendail, mil Gross tõusis loetavamate ja populaarsemate romanistide sekka Eestis – ennekõike romaanidega “Müüa pooleliolev individuaalelamu” (1961) ja “Pinginaabrid” (1965). Menu saladus oli see, et Gross rääkis argistest, aga ka salatud asjadest, rääkis kaasaegsele kaasajast. Traditsioonilise kriitilise realismi laadis kirjutatud raamatuid jumestas nõtkelt elegantne ja sugestiivne stiil. Grossi tuntumatest teostest tuleb nimetada veel jutustust “Tiivasirutus” (1958), romaane “Talvepuhkus”(1975), “Ülekoormatud paadis” (1981), “Enne suurt ilmamuutust” (1990), “President ja ta koerake” (1992), “Lasnamäelt alla” (1999). Gross on avaldanud ka noorsooteoseid, lühiproosat ja mälestusi. Tema menukamaid raamatuid on tõlgitud mitmesse keelde:vene, tehhi, ukraina, leedu, läti, moldaavia, tadÏiki jt. keeled.
Villem Gross kuulus mitmel perioodil kirjanike organisatsiooni juhtkonda, aga ka EKP allorganisatsiooni büroosse. Ta kuulus ka selle kõige viimasesse koosseisu, mis esimesena Nõukogude Liidus lõpetas 1989. aastal parteilise tegevuse. See oli ühe isikuarengu loogiline punkt.
Grossi loomingu paremiku (eriti 60date aastate proosa) jääv ja väärikas kuulumine meie kirjanduse arengu lukku on väljaspool kahtlust.
Villem Grossi ärasaatmine Pärnamäe kalmistu krematooriumistteisipäeval, 10. aprillil kell 12.
