Võitluskunstid aitavad vaimul kasvada
Rääkimata sellest, et enesekaitsesituatsioonis tuleb kasuks nii kosunud enesekindlus kui ka teadmine, kuidas loodetud eesmärgile jõuda.
Hokutoryu ju-jutsu
Eestis enamlevinud ning rohkesti austajaid leidnud on jaapani võitluskunsti ju-jutsu tänapäevane ning praktilise iseloomuga hokutoryu ju-jutsu. Erinevatest võitlusstiilidest laenatud elementidega ala loojaks peetakse soomlast Auvo Niiniketot ning Eestisse jõudis stiil 1990. aastate alguses.
Hokutoryu ju-jutsu sisaldab lööke, heiteid, kukkumistehnikaid, valuvõtteid ning tõrjetehnikaid, samuti relvatehnikaid – nii relvade kasutamist kui ka äravõtmist –, sestap on kunst kasuks politseinikele ja sõjaväelastele. “Võimalik, et leidub ka tõhusamaid võitluskunste, kuid hokutoryu ju-jutsu eeliseks on väga lai võtete ja tehnikate kogum ning see on suhteliselt kiiresti omandatav,” selgitab Tallinna ju-jutsuklubi instruktor Hannes Kunart, üks kuuest hokutoryu ju-jutsu musta vöö pälvinud mehest Eestis.
Ei tasu arvata, et ju-jutsu oskajad kriitilises olukorras platsi puhtaks löövad. Jõu kasutamise asemel õpetatakse trennis, et parim võit saavutatakse võitluses, mida pole peetudki, ehk teisisõnu: võitlus on viimane võimalus. “Noortele õpetatakse, kuidas võitlust ära hoida, samuti olukorra ohtlikkuse hindamist. Et ollakse trennis käinud, ei tähenda veel, et suudetakse iga vastast võita,” rõhutab Kunart, et ühes füüsisega kasvatatakse õpilaste mõtlemisvõimet.
Vastase, ka suurema vastase võitmiseks kasutatakse tema enda jõudu ja liikumist.
Ryukyu kempo
Jõuga pole midagi peale hakata ka iidses Okinawa sõjakunstis ryukyu kempo. Kuni 1970. aastateni läänemaailma eest saladuses hoitud sõjakunst, mida Eestis saab õppida kolmandat aastat, põhineb samal teadmisel kui hiina nõelravi – vastasest võitusaamiseks mõjutatakse tema kehal asuvaid närvipunkte. Õigeid kohti teadev inimene saab palja käepuudutusega häirida teise kehas voolavat energiat nii, et võib isegi tappa. Suure jõuga kaasneb ka suur vastutus, sestap ei võta Eesti ainuke ryukyu kempo treener Tanel Lihtmaa õpetada kriminaalkaristuse saanud inimesi, samuti peab trenni tuleja olema vähemalt 18-aastane.
“Ryukyu kempo kui sõjakunst on väga lai, sisaldades heiteid, lööke ja relvatehnikaid. Et õppida kasutama paari-kolme punkti kätel ning mõnda peas, kulub treeneri sõnul poolteist aastat. Et aga vallata ryukyu kempo’t kui kunsti ning omandada sellega kaasnevad teadmised, jääb inimese elueast puudu. “See on lihtsalt nii sügav,” konstateerib 33 aastat võitluskunstidega tegelenud Lihtmaa.
Ryukyu kempo pole mõeldud spordiks ega demonstratsioonideks, vaid ainult võitluseks. Trennis ei tehta kükke ega kätekõverdusi, vaid õpitakse tehnikaid ning elustamist ja teraapiat, sest energiapunktide mõjutamine häirib organismi tasakaalu ning võib tekitada kõrvalnähte. Ryukyu kempo tehnika omandamiseks ei lähe vaja maagilisi võimeid, küll aga peab arendama oma eluenergiat, bioenergeetilisi impulsse. “Tehnikatest pole mingit kasu, kui inimene ise on nõrk ja haige,” sõnab Lihtmaa.
Capoeira
Brasiilia võitluskunst capoeira lõi Eestis esmakordselt laineid nelja ja poole aasta eest, mil treener Ramid Niftalijev Tallinnas treeningutega algust tegi. See tantsu, akrobaatikat, rütme, laulmist ning pillimängu sisaldav võitluskunst pärineb Aafrika orjadelt, kes Brasiilias põgenemisplaane pidades võitluseks valmistusid, maskeerides oma harjutusi laulmise ja tantsuga. Kuigi capoeira on nime poolest võitluskunst, ei viida treeningutel lööke lõpuni ning võistlustel ringis mängides alistatakse vastane psühholoogiliselt, mitte füüsiliselt, kinnitab capoeirista (ehk capoeira harrastaja) Tuuliki Kasonen.
Capoeira’s pole midagi agressiivset ning löökide-heidete asemel pannakse rõhku petteliigutustele. Capoeira’t mängitakse (ringides vastastikku harjutamine) ning see annab inimese füüsisele treenituse, paindlikkuse ja vastupidavuse, rääkimata sinna juurde kuuluvast naudingust. Õigel capoeirista’l pole lubatud kasutada oma teadmisi tänaval kakeldes ning Brasiilias keelab osa vanemaid siiani järeltulijail seda kunsti omandada – capoeira’t seostatakse tema sünnimaal mässumeelsusega.
Wing tsun
Hoopis teistlaadi võitluskunst on Hiinast alguse saanud leung ting wing tsun, mida Eestis on siiani pakutud agressiivse enesekaitse sildi all. Wing tsun’i suhtumine on, et kui rünnatakse, siis löö esimesena ning sinna, kuhu vaja, mitte sinna, kuhu tohib. “Inimesed võivad wing tsuni harrastades otseses mõttes end leida, sealhulgas selles suunas, mis aitab neil ellu jääda,” soovitab treener Priit Mihkelson agressiivset võitluskunsti mitte peljata.
See tähendab, et kui võitlusest pääsu pole, ei jää wing tsun’i harrastaja ootama, mida tema ohustajad ette võtavad, vaid lahendab olukorra ise kiirelt – eeldades muidugi, et ta teab, mida ta teeb. “Kui kardad, ära võitle. Kui võitled, siis halastuseta,” resümeerib treener wing tsun’i põhimõtted.
Wing tsun pole siiski pelgalt enesekaitse, vaid terviklik võitluskunst, millega kaasneb oskus end kaitsta. “See on võitluskunst intelligentsele inimesele. Võtteid võidakse ju omandada, vaim tuleb aastatega,” sõnab treener.
Mine vaata
Nädalavahetusel toimub Tallinnas mitu võitluskunstidega seotud üritust, kus huvi korral saab alasid oma silmaga kaeda.
Homme Kalevi spordihallis võitluskunstide festival “The way of young masters”, kus esinevad oma stiili meistrid – aladeks taekwon-do, karate, aikido, capoeira, kickboxing, taipoks, wu-shu ja palju muud. Lubatakse kompromissituid võitlusi ja asjade purustamist, pilet 100 krooni. www.piletilevi.ee.
Laupäeval ja pühapäeval Tallinna tehnikaülikooli spordihoones ju-jutsu Eesti meistrivõistlused. Võistlused toimuvad kahel päeval – laupäeval võistlevad lapsed ja noored, pühapäeval täiskasvanud. Võistluste algus kell 10.30.
Uuri lisa:
www.jujutsu.ee,
www.ryukyukempo.ee,
www.capoeira.ee.
www.riveta.ee
