Kuah’st seilab parvlaev Taisse Satuni sadamasse. 90 krooni eest 45 minutit sõitu. Kuni kahenädalase turistiviisa saab Tai piirilt. Odav see just pole – 560 krooni. Kindlasti on vaja fotot, kui seda pole, tehakse teie passipildist koopia ja kleebitakse see viisapaberile.

Meie valisime sihtpunktiks Koh Lipe saare (kirjutatakse ka Lipeh, Lipet, Li-Pe). Teel Lipele jääb ette suur Tarutao saar. Arhipelaagis on veel saari, aga soovitan kindlasti minna Lipele. See on võrratu paik.

Veetsin Lipes ühe oma parima puhkuse. Kui tahate rahulikku, kuid vajadusel ka aktiivset puhkust, siis Lipe on parim paik. Unustage Tai Phuketi, Phi Phi või pagan teab mis paljureklaamitud saared.

Lipe on väga väike. Poole tunniga teeb jalutades ringi peale. Satunist umbes kolm tundi sõitev parvlaev (maksab 200 krooni) peatub paarsada meetrit enne randa. See ütleb juba paljugi: kaid siin pole ja saar on puutumata. Laeva kõrvale pargivad end kalameeste paadid, mis viivad turistid kaldale. Kavalpead küsivad muidugi selle eest raha.

Lonkavate meeste saar

Soovitan Lipel elamiseks kohta nimega Daya. See on ainuke ööbimispaik, mida peavad vähesed saarele jäänud päriselanikud. Nad eristuvad teistest kohalikest selgesti. Naised on tüsedad (tailased üldiselt mitte) ja pahurate nägudega. Tegelikult on nad väga toredad. Neil oleks nagu ees mask, mille tagant nad teevad turistidega ”kiiksuga“ nalju. Kui nendega lahkelt käituda, siis on nad suurepärased.

Daya mehed tunneb ka kaugelt ära. Nad kõik lonkavad ühte jalga. Alguses tundus see veider ning lonkamise põhjus jäi selgusetuks.

Mõistsime seda alles siis, kui läksime paadiretkele. Nende umbes kümne meetri pikkused kalapaadid liiguvad mootoriga, mida juhitakse pikalt vette ulatuva tüüriga. Võimas mootor tekitab tohutut vibratsiooni. Paadijuht hoiab rasket tüüri seistes, et mitme meetri pikkust latti tugevalt ohjata. Et tüür käest ei lendaks, laseb juht ühe jala konksu ja hoiab latti kahe käega vastu külge. Kogu mootorist tulev vibratsioon kandub edasi kehale ning eriti suure koormuse saab see jalg, mis on kõverdatud. Kui teha nõnda aastaid, saabki jalg viga ning seetõttu kõik vähegi kaela kandvad mehed lonkavadki.

Dayas on saare parim toit ning odavaima hinnaga majakesed. Enamikus saare ööbimiskohtades – neid on seal üllatavalt palju, elama mahuks vähemalt kaks-kolmsada või rohkemgi inimest – on halvemad elamistingimused. Mõnes majas pole pesemisvõimalust või tualetti, rotid pääsevad majja sisse jne. Daya parimates kahekohalistes majades, kuhu saab panna ka lisakohti, maksab ööpäev kokku kõigest 130 krooni.

Ja mis peamine: Daya rannarestoran on võrratu. Sellest räägitakse isegi mandril kui ühest Tai paremast mereannirestoranist. Õhtul enne hämaruse saabumist tõstavad Daya mehed rannale lauad ja toolid, süütavad küünlad ning alustavad tuntud ja tundmatute kalade, vähkide, krevettide, kaheksajalgade, kalmaaride ja merikarpide grillimist. Need on hetked, mille nimel tasub Taisse sõita.

Parim snorkeldamispaik

Lipet ümbritsevad korallid ja sealne vesi on kristallselge. Pole vaja isegi paadiga kuhugi sõita, astu ainult majakesest mõnekümne meetri kaugusel loksuvasse rannavette ja snorkelda kaua süda kutsub.

Sügavamal snorkeldamiseks või sukeldumiseks tuleb ette võtta väike paadireis. Snorkeldamist võib rikkuda see, et tahes-tahtmata kohtute väikeste meduusidega, kes teid pisut kõrvetavad. See pole eriti valus. Nad on väikesed ja läbipaistvad ning neid vältida on üsna raske. Ärge nähke vaeva.

Hoiduda tuleb aga suurtest meduusidest, kelle kõrvetus võib viia teid haiglaravile. Neid õnneks Lipe rannavetes pole. Küll oli neid aga Langkawil, kui kaldast natuke eemale sõita. 

Et igasuguseid veealuseid intsidente vältida, kasutage ujumisprille. Neid müüakse kõikjal. Snorkeldamiseks on neid niikuinii vaja. Ka niisama ujudes on mõttekas kanda prille, sest soolane vesi teeb silmale valu.

Lipel on ka aktiivne ööelu. Kui olete alkoholisõltlane, siis ostke poest kohalikku rummi. See on odav.

Kõigis rannabaarides, mida on kümneid, pakutakse alkoholi. Ja mitte ainult. Kuigi Tais on narkootikumidega vahelejäämine üks rängemaid asju, mida te oskate endale ette kujutada, siis Lipel ollakse harjunud marihuaanat tõmbama.

Sisserännanud välismaalastega (kes peavad rannabaare) kokku sattudes võite end leida olukorrast, kus teile pakutakse mingit tundmatut joogisegu ning alles pärast esimesi lonkse teatatakse: “Ah jah, kas ma ei öelnudki, et kolmandik joogist koosneb vedelast LSD-st?”

Olge ettevaatlikud jookidega, mida teile pakuvad läänest pärit inimesed. Paljud neist on Lipel selle saare hipiliku eluolu pärast ning kasutavad joogiks segusid, millele nad koostisosade rohkuse ja veidra mõju tõttu ei oska ka ise nime anda. Aga ega keegi ei sunni teid jooma.

Kokkuvõtteks: Lipe on erakordne paik, hing nutab sees, kui mõtlen seal veedetud ajale. Lipel on olemas kõik eluks vajalik ning sealt puudub kõik ülearune. Seega on paik ideaalilähedane.